Letaalanarhism.

Omnia mors aequat


Sisukord

Sissejuhatus
1. Teoreetiline peatükk.
1.1. PÄRAST MÄSSU JA REVOLUTSIOONI. VARI.

1.1.1. Proloog
1.1.2. Uut moodi
1.1.3. Nii nagu on
1.1.4. Anarhisti unistuse täitumine?
1.1.5. Kokkuvõtvalt

1.2. KESKPÄRANE JA VEEL NAINE KA. MÄLU.
1.2.1. Naine „Lauas“
1.2.2. Naine ümara laua nurgas
1.2.3. Üliinimene – naine
1.2.4. Kui on jõud, siis on ka tugevus
1.2.5. Kokkuvõtvalt

1.3. AEG-RUUM UNIVERSAALVÕRRAND. MÄLESTUS.

1.3.1. Igivanad tunnetusteoreetilised, loogilised ja ontoloogilised küsimused
1.3.2. Ilukirjanduslik näide haidegerlikust liikuvast ajast, ruumist, subjektist ja objektist
1.3.3. Etenduse võimalikkusest. Personaalse etenduse ohtlikkus
1.3.4. Kes korraldaks, kes aitaks
1.3.5. Surmast
1.3.6. Mitme egoga isik
1.3.7. Teine ego – nukk

2. Empiiriline peatükk. Peegeldus.
2.1. ANIMAFILM „LAUD“
2.2. ABIELUNUKK
2.3. PARIM ETENDUS

3. Kokkuvõtvad järeldused
Kasutatud kirjandus
Summary




Sissejuhatus.
Kui juhtud vaatama mõnd filmi, siis tavaliselt ei ole sellega kaasas pikka ja põhjalikku manuaali. Võib olla sünopsis, võib olla mõni filmikriitiku kommentaar, arvustus. Kui teos tundub piisavalt põnev, intrigeeriv, paeluv, puudutav, siis ehk vaevutakse autori taustsüsteemi uurima: mis tal viga on, et ta niisuguseid asju teeb? Mis ta muidu üldse mõtleb? Teose üle saab mõelda, seda tõlgendada, teha temast järeldusi. Tõenäoliselt pole autoril põhjust paljusõnaliselt kirjeldada loodud ning vormistada oma mõttetöö süsteemseks tervikuks – teos võiks ja peaks ikkagi iseenda eest rääkima. Ma olen väga kindel, et Girlin Bassovskaja „Laud“ on täiesti võimeline iseseisva teosena eksisteerima ja ei vaja mingeid kirjalikke kaasaaitavaid selgitusi. Küll aga vajab üks autoritest käesolevaga tungivalt üht nii umbes 118776 tähemärgilist kirjatööd. Samuti ka teine autor. Selle võite leida kuskilt minu töö lähedusest, sest aastate jooksul on kujunenud mõttekaks nimetada ja välja kuulutada end ühe isikuna. Kui on üks, siis on ka kuskil lähedal teine, kui nad just parasjagu täpselt samasse kohta pole jõudnud. Näiteks film „Laud“ oli üks ja sama koht, kuhu Girlin ja Bassovskaja erinevaid teid pidi ühel ajal jõudsid. Kuna Heideggeril on ses kirjatöös suur sõnaõigus, siis oleks siin kohal paslik öelda: „Kuna aeg ja situatsioon olid just sellised nagu nad olid, tõid nad ilmsiks just sellise töö nagu see on.“
„Laud“ on nagu vari, mälestus, mälu ja peegeldus, mis nõnda nimetatuna sobib ideaalselt Kantori nukuteooriaga, millest hiljem täpsemalt ka juttu tuleb. Varjust, mälust, mälestusest ja peegeldustest ma peaasjalikult rääkida kavatsengi.
Mis on tähtsam, kas see, kes ma olen või see kus ma olen? Mis on esimesena. Ma ei pea „kus“ all silmas sünni- või elukohta. Pigem üldisemalt. Maailma nii nagu seda hetkel näen. Mis omakorda kindlasti küll lähtub sellest, kus ma sündinud olen. Paiga mõttes. Maailmal on igale inimesele personaalne valgus heita. Iga valgus tekitab ka varje, mille kuju järgi võib inimene tuletada kes-kus ta on.
Kui varju kuju järgi võib aimu saada tegelikkusest, siis igaühes on kindlasti ka mälu olnust. Keha väline mälu, mis püsib inimeses põlvest põlve sisuliselt muutumata, vahetades ainult välist vormi, muutes naise naiseks ja mehe meheks. Arhetüüpselt. Üldiselt, eks ole.
Kõik, mis kunagi tehtud jääb kuhugi alles ja temast saab mälestus. See, millise varju keegi heitis, omades teatud sorti mälu, jääb ajalukku mälestusena. Ja õigupoolest pole sel erilist tähtsust, kas unustatud või unustamatuna, aga kui oleks oluline, siis ma arvaks, et pigem on unustamatud need, kes vaevuvad või tunnevad tungivat vajadust peegeldada enda isikut. Kusagil olemas olime me kõik. Ja oluline on olek ise. Olemise fakt kui selline.


1. TEORETISEERIV PEATÜKK.

1.1. PÄRAST MÄSSU JA REVOLUTSIOONI. VARI.
1.1.1. Proloog.
1841.aastal avastas John Couch Adams, et planeedil Uraan on toimunud tavatult suured pinnase muutused. 1845.aastal väitis Urbain Le Verrier, et muutused tingis tundmatu planeedi tohutu gravitatsioonijõud. Räägitakse, et Maal olla samuti kunagi toimunud tohutu pinnase liikumine. Kontinendid olid maakera ühel küljel. Planeet X1, mida sumerid nimetasid Nibiruks, möödus Maast nii lähedalt, et tema gravitatsioonijõud nihutas Maa pooluseid, tekitades sellega maismaa ümber paiknemise. Arvatakse, et mingil hetkel jõuab Nibiru Maale uuesti nii lähedale, et poolused liiguvad jälle ja võib karta katastroofi: lõuna- ja põhjanaba satuvad endisele ekvaatorile, jää sulab ära ja tuleb uputus. Muidugi on see üks suur spekulatsioon ja järjekordne teoreetiline maailmalõpp, aga kõik me oleme vabad fiktsioneerima ja postulaate püstitama.
Niisiis planeet Nibiru või tulnukate laev, milleks mõned Nibirut nimetavad, või mis iganes tekitab Maal katastroofi. 1000 meetrit sekundis liikuv tuul puhub siit ära kõik vähegi välja ulatuvad “eendid”(majad, tornid, metsad ja nii edasi). Siis hakkavad kõik vähegi elusad vulkaanid tuld purskama ja Maad saab katma tuhapilv, mida arvatakse püsivat mitmed aastad. Inimesed, kes ellu tahavad jääda, peavad üle elama arutu kiirusega tuule, seejärel kiiresti evakueeruma kõrgematesse kohtadesse, et pääseda vee eest, kuna jää uutele nabadele tekib aeglasemalt kui ta vanadelt sulab. Kõik võimalikud institutsioonid, nii head kui halvad, lagunevad lõpueelses paanikas. Ei ole enam midagi aastasadadega tavapäraseks muutunut.
Prognoositavalt umbes kümme protsenti inimkonnast pääseb. Enamus Euroopast jääb oma madaluse tõttu vee alla. Kõrgematesse kohtadesse Maal kõik inimesed ei mahuks, sest seal on kõik hõivatud juba ellu jäänud põliselanike poolt. Hiinas on hiinlased, Ameerikas on ameeriklased ja Aafrika on Aafrika. Kui aastate pärast peaks elu normaliseeruma ja taastataks enam-vähem praegune tsivilisatsioon, siis koosneks inimkond enamasti hiinlastest2 ja ameeriklastest. Nemad siis hakkaksi uut maailma üles ehitama. Puhtast natuurist ja ahistavatest institutsioonidest ja sotsiaalsetest fiktsioonidest vabad. Uus ühiskond alustab muidugi kohe pärast kurbmängu oma kujunemist.
1.1.2. Uut moodi.
Anarhisti laialt levinud eeldus – inimesed on põhiolemuselt head ja moodustaksid hea ühiskonna, kui poleks segavaid sotsiaalseid fiktsioone – peaks nüüd ennast õigustama ja kehtestama. Või sünnib ikkagi ühiskond, mis koosneb küll „headest inimestest“, aga on ometi halb. See on põhiline ja tohutu vastuolu, millest enamik anarhiste eelistab üle libiseda.
Inimestel on pärast katastroofi kogemused ja tuhandeid aastaid inimeseks olemise mälu. Nüüd ju peaks sündima tõeliselt vaba ühiskond sotsiaalselt võrdsetest oludest. Kõigil on ühesugused võimalused. Lähtepositsioon on üks, hoolimata geneetikast. Aastasadade pikkune ettemääratuse jada on segi paisatud – enam pole olusid, millesse sind on määratud esivanemate tegude ja isikliku õnne ning juhuse tõttu.
Anarhist peab kurjuseks ja kurjuse allikaks sotsiaalseid konventsioone ja fiktsioone. Sotsiaalsed fiktsioonid – perekonnast rahani, religioonist riigini segavad loomulikkust. Ühe fiktsiooni asendamine teisega pole lahendus. Anarhist soovib hävitada kõik fiktsioonid loomata asemele uut. See oleks vaba ja loomulik ühiskond, milles võiks kõigil hea elada olla. Anarhistlik süsteem peaks olema elluviidav, sest ta on ju väidetavalt ühiskonna loomulik olek. Mis tundub meile, eurooplastele ja ameeriklastele praegu loomulik? See millega ollakse harjunud ehk käesolev, mugavustega kodanlik ühiskond. Aga kui see kaob ja tuleks sootuks uutes tingimustes hakkama saada?
1.1.3. Nii nagu oli ja on.
Viimased kakssada aastat on Lääs kahjutundeta ja ülbusega tõrjunud kõrvale teisi kultuure või katsunud muuta kõiki teisi oma kultuurimudelite järgi. Tema mõjuvõimsus ripub ära tema majanduslikust ja sõjalisest võimsusest. Praegune maailm on jõudnud suuresti nakatuda läänelikku pragmatismi. Platon pidas olemasolevat kõige kõigima asja, mis oli absoluutselt täiuslik, moonutatud peegelduseks olemise tuhmis kõverpeeglis. Kunstnikud olid ohtlikud, sest nende teostes oli tõelise idee kilde, mis külvavad segadust ja kaootilisust ning nende teosed pole sugugi kõrvutatavad Ideega. Kunstnike huvitav vale levib kiiresti ja saavutab suure mõjuvõimu, palju suurema kui karm tõde, mistõttu poleks võimalik stabiilne ühiskond. Siis tuli Aristoteles, kes kinnitas, et taevane asi on muidugi olemas, kuid on olemas ka materjal, mis võtab selle taevase asja kuju. Ta eksisteerib iseeneslikult. Väga oluline on ka see, et reaalseks saanud asja saab osta ja müüa. Ja nii ta läks, kuni tänaseni välja. Kunstnik-tootja annab materia primale kaubandusliku välimuse. Lihtsustatult: algas kapitalism ja ekspluateerimine ning viletsamate maha surumine.
Elujõuetumad heideti kõrvale kindlasti algusest peale. Loomad teevad seda ju siiani. Inimesed saavad tänu oma mõtlemisvõimele petta end humanistliku kapitalismiga, mis lubab toetada jõuetumaid. Muud paremat süsteemi ju niikuinii poleks. Kuigi proovitud ja katsetatud on ning lootuses elu-olu paremaks muuta on tekitanud mässusid ja revolutsioone pidevalt. Lisaks muidugi, ja vist isegi eelkõige, igasugused inimkonda vabastavad teooriad.
Tundub nagu oleksid hiinlased võtnud omaks Lääne mallid. Kui nad näiliselt ongi muutunud, siis on see ilmselge maskeering – kuratlik kavalus. Nad käituvad ohutuse eesmärgil nii, et mitte üleliia
silma hakata, sest Lääne käes on praegu võim. Seda saab mõtestada Hiina natuurifilosoofiast tuntud
vastandite paari yin-yang’i õpetuse raames. Yin ja yang vahelduvad, lähevad kordamööda teineteiseks üle. Asutud on ootepositsioonile, sest ilmselt jääb midagi puudu edukaks domineerimiseks. „Vastane“ on hetkel võitmatu. Kui aga tabatakse ära moment, mil ta võib osutada võidetavaks, tuleb asuda „rünnakule“. Seni oodatakse. Nad toodavad Jaapanis maailma paremaid televiisoreid ja teleprogramme nauditakse nii Idas kui Läänes, ometi ei takista see idamaalasi mõistmast, et telekas on lihtsalt väike läbipaistev aken, mis avaneb vaimu prügišahti.3 Lääne inimene taganeb kõigest vaimsest. Traditsiooniks on saanud põhiliselt vaadata televiisorit ja mõelda seejärel rahast. Kalduvus metafüüsilisteks otsinguteks on kaduv väike. Selleks pole aega. Samuti ei pruugi otsingute tulemused meeldivad olla. Hirm lõpu ees. Hellitatakse lootust nagu võiks kuskile ära põgeneda lõpu eest. Hirmu ei oleks, kui usutaks, et maailm ei ole liikumas mitte mingis kindlas suunas, vaid tegemist on protsessiga, mida inimene peaks võtma rahulikult. Soovitakse ikka edasi ja edasi minna, aga lineaarse minekuga peaks ju alati kaasnema ka hirmutav ots. Milleks siis valida otsetee?
Pagemisega seotud probleem on seotud teadmisega või teadmatusega, kuhu täpselt minna. Henri Laborit ütleb, et hädast ei saa õnne juurde pageda. Herakleitos lisaks, et põgeneda pole kuhugi, kuna maailm on pidevas muutumises. "Inimloomusel pole kindlat eesmärki." Kogu universum tegeleb iseenda olemisvormi eest ära jooksmisega. Eesmärgitus on hirmutav, mistõttu paljud inimesed katsuvad oma mõtlemise ja käitumise üsna jäigalt piiratud šabloonidesse suruda ning kõike, mis seda ohustab, on ta valmis kõrvale lükkama või isegi ründama. Meediakangelased ja autorideedid veenavad inimesi olema avatumad. Soovitavad olla kindlalt piiritletud isiksus. Määratleda end teatud tarbimisharjumuste kaudu. „Tarbimisühiskond on haigetele närvidele suurepärane rahusti.“4 Tarbid teatud asju. Nende vahel, kes tarbivad teisi asju, eelistatakse ehitada kaitsvaid seinu, millest olulisemad on umbusk ja halvakspanu. Mis oleks, kui ütleks vaenlastest lahti? Mind rünnatakse, järelikult olen olemas. Nii on lihtne ja samas pealiskaudne.
Erinevuste ja sarnasuste otsimine aitab unustada hirmutavad tõsiasjad ja need kuskile eemale suruda. See tähendab: aitab ignoreerida fundamentaalset ontoloogiat. Ma ei nimeta kapitalismi halvaks – kindlasti mitte –, tahan vaid soovitada teadvustada niiöelda subjektiivseid olemise aprioorseid vorme, et jõuda nii lähemale algupärale. Kõik, mis on, on hea ja õige, sest ta on. Ja on nii, et on Läääne inimene, kelle iseloomustuseks võib öelda: “…tohutu keeruline tunnete gamma, millesse kuulusid täpselt mõõdetud vahekorras elurõõm, jõud, eluterve armastus laste vastu, moraalne toetus Ameerika autotööstusele selle küllaltki raskes heitluses Jaapaniga, seksuaalvähemuste õiguste tunnustamine, kerge iroonia feminismi suhtes ja rahulikult teadvustatud arusaam, et demokraatia ja judaistlik-kristlikud väärtused võidavad ükskord niikuinii sellesinatse maailma kogu kurjuse.”5 Niisiis nimetan läänlasi inimesteks, kes tahaksid vabad olla vältimatust surma tunnetusest, kuna see on nii sõnulkirjeldamatult määratlemata(u) ja ähvardav.
Lääne filosoofia on katsete jada, mis katsuvad aidata selliseid hirmunuid inimesi. Proovitakse leida ainuõiget või kõige õigemat tõeluse kirjeldust. Ilmselt ebaõnnestunult, sest ikka otsitakse universaalseid seletussüsteeme ja teooriad realistlikkest eeldustest lähtudes. Põhimõisteid on alati olnud vajadus defineerida ja piiritleda. Aga mida teha siis, kui juhtub midagi, mida pole veel defineeritud? Läänlastel, keda on harjutatud mõtlema piiritletud aristotellike mõistetega, ja kellel seetõttu peaks olema raskem püsima jääda enneolematutes keerulistes oludes, kui hiinlastel, kellel piiritlemine ja määratlemine pole olnud kunagi nii keskne. Seal on enam opereeritud prototüüpidega, mis on kindlasti ürgsem kui Lääne pragmatism. “Sõjal on samasugune kuju nagu voolaval veel. Vesi omandab kuju, kui ta valgudes kõrgelt sööstab alla. Sõda omandab kuju, kui ta valgudes täielt annab löögi tühjusesse. Vesi sätib voolu maakoha järgi, sõjas sätitakse võitu vaenlase järgi.”6 Läänlaste defineerimatuse hirm võib täituda: nad võivad selles uues sünges maailmas kaotada identiteedi, usu ja isiksuse. Ajaloost on teada, et kaovad tsivilisatsioonid, mis on kaotanud paisudes oma vaimse vundamendi. Kaob usk oma eesmärkidesse ja ideaalidesse. Kindlasti on igas elus olnud teatav hirmu võitmise moment. Ikka ja jälle on vabaduse saavutused kadunud reeglipäraselt. „Vastasel juhul muutuksid inimesed nii vabameelseks, et nad ei tea enam, kuhu nad lähevad.“7 Ja kuhu minna on kindlalt paika asetatud inimesel ju ometi vaja teada!
Alates modernismist on inimesed oma identiteediga loovamalt tegelenud. Hakkas hajuma klassikuuluvustunne, mis pani modernismieelse inimese kindlasse kohta paika. Modernismi ajal muutusid valikud keerulisemaks, indiviid hakkas uurima iseenda suunda. Tekkis tugeva identiteedi vajadus. Oli vaja positsioneerida end erilisena, mitte võrdsena võrdsete seas. Identiteet oli nüüdsest mureallikaks, mille nõrkust võib nimetada identiteedi kriisiks. Identiteedi idee võib inimene endale avastada tarbijaühiskonna info ja meedia kaudu. Kahtluse alla saab küll seada modernse identiteedi orginaalsuse, aga selles suhtes võime järgnenud postmoderni mõista ärkamisena illusioonist nagu võiks inimene massimeedia-tarbimisühiskonnas endale kujundada individuaalse identiteedi. Postmodernses ühiskonnas sai alguse idenditeedi kadumisega tasapisi harjumine, kus hakati sellesse suhtuma kui müüti või lingvistilisse konstruktriooni. Subjekt ja objekt hakkavad segi minema ja üheks saama. See on teatud mõttes kindlatest piiridest vabaks kiskumine – tungivast defineerimisvajadusest vabanemine.
Inimesel on vajadus täpselt määratletud olla, kuid samas tahaks ta võimaluse korral olla vaba manipuleerima, mängima ning rolle vahetama. Postmodernistlikku inimkonda ongi enamasti kujutatud sihitu nautlejana. Homse päevata mängurina. Tihtilugu tullakse välja järjekordse teooriaga maailma lõppemisest, mis ähvardab kõik oleva segi paisata. Pole siis ime, er säärane meeleolu tekitab paljudes vajaduse elada siin ja praegu. Parandada elu kvaliteeti just nüüd. Vahendeid eriti valimata. Postmodernism ei kaeble maailma olukorra üle. Kui maailm on mõttetu siis mõttetu! Milleks teeselda, et see on parandatav. Pigem lihtsalt mängime sellega – ükskord on nii ja teinekord on naa. Hedonism, lõtvus ja kerglus, mille paindlikkus võib aidata ellujäämisel. Võib olla abiks katastroofis kaasa mängimisel.
Lääs on suuresti postmodernistliku subjekti muutumise objektiks või vastupidi saavutanud tänu tehnika arengule – teaduse avastustega kahekümnenda sajandi algupoolel. Einsteini relativism ning mikromaailma kvantseadused, mis on sootuks erinevad makromaailma füüsikaseadustest ning pole tavaloogikaga seotud, muutsid mittelineaarsuse populaarseks. Arenesid fraktaalgeomeetriad ja statistilised meetodid. Lineaarne loogika hakkas taanduma. Fraktaalgeomeetriat serveeriti vahepeal isegi kunstina näitustel. Kunstiteose loomine sõltub üha enam ja enam kunstniku võimest valida, organiseerida ja esitada tema käsutuses oleva toorinfot. Originaalsus pole oluline.
Tänu interneti arengule tekkis kohutavalt palju erinevat ja kõigile kättesaadavat informatsiooni. Inimesed satuvad lihtsalt kõige erinevamast vaatepunktist lähtuvate teeside ja täiesti erinevatelt eeldustel lähtuvad kultuuride lehekülgedele. Postmodernism on avatud ideede rohkusele ja võimetusele otsustda, milline teooria teistest õigem on. Seega on kindel piiritleminegi muutunud vähem oluliseks ja inimesed on hakanud harjuma tundega, et nad ei tea, kes nad on. Teoreetiliselt võib iga inimene näha ja kuulda kõike, mida keegi väidab. Postmodernism pole vaid elitaarse grupi tunnetada, vaid ta läbib tervet ühiskonda põhjani.
Ükskõik kes iganes paneb midagi kokku ja sellest saab informatsioon, millele ükskõik kes iganes annab isikliku tähenduse ja mõistab sellele põhinedes antud informatsiooni. Praeguses postmodernistlikus ajas või isegi peale postmodernismi on ka läänlaste mõttemaailm muutuma hakanud ja kadumas on objektivism. Modernne maailmavaade eeldas, et on olemas objektiivne reaalsus ning inimese mõistus on võimeline seda uurima ja mõistma. Objektiivne maailm toimib oma seaduspärasuste kohaselt ning autonoomne vaatleja (subjekt) tajub seda, uurib, avastab ja kasutab seda. Postmodernismi seiukohalt ei saa me väita, et me vaatame ja kirjeldame maailma kui reaalselt antut ja ise jääks kirjeldajaina otsekui väljapoole. Ka tänapäeva inimene võiks öelda nagu kord Tšingis-khaan: “Vaadates hobuste koone ja inimeste nägusid, ääretult elusat voogu, mille on liikvele viinud minu tahe ja mis kihutab eikuhugi mööda hõõguvas loojangukumas steppi, mõtlen ma sageli: kus võiks olla Mina selles voolus?”8
Informatsioon on meie jaoks praegu kõige tähtsam, aga kui Planeet X-i gravitatsioonijõud kõik segi lööb ja teeb võimatuks info kiire levimise, võivad kõik haigestuda infopuudusesse. See on üks nõrk lüli ja sellesse võib surra, kui ei lepita teadmisega, et kõik vastused on inimeses endas olemas ja kollektiivide liikmete teadvused on suuremal või vähemal määral integreeritud üheks kollektiivseks teadvuseks. Ilma teabeta, õigemini ilma meediata on ka võimalik elada. Eesmärgid ja sihid muutuvad teistsugusteks: lihtsalt elada nii kaua kui võimalik. Võib-olla oleks parem üldse ilma eesmärkideta. Kui paljud peaksid mõttekaks elada, kui kõik oma on kadunud, tegelda ei saa meelepäraste asjadega ja ainsaks eesmärgiks on rasked ajad üle elada ja sugu jätkata? Samas on ka väga tõenäoline on, et taolisel õudsel hetkel on siiski paljudele inimestele ellujäämine tähtsam kui kõik vaimne. See saab eesmärgiks omaette ja on loomulik. Võib öelda ka loomalik.
Aga hiinlased ei pea ilmtingimata midagi võitma, saavutama eesmärke ja neil pole sundlust liikuda mingis kindlas suunas. Suunast ju ei saagi tegelikult rääkida, sest tegemist on ringleva protsessiga. Läbi sajandite on nii Lao Zi kui Kong Fuzi mõjutanud hiinlaste mõtteviisi: taoism keskonna vaimset ja konfutsianism kõlbelist korrastatust rõhutades. Nagu looduski toibub peale tugevaid torme ning suuri purustusi ja saavutab taas oma majesteetliku rahu. Nii on ka inimesed. Eelkõige need, kes põlvkondade vältel nii arvanud. Hiinlased ei vastanda ennast loodusele ja selles toimuvatele katastroofidele. Nad ei pea loodust võitma. Nad ise ongi üks osa keerulises iseorganiseeruvas süsteemis, mida keegi ei saa juhtida. Sel ei ole keskust, valitsejat ega jumalat. Inimese katsed süsteemi juhtida, loodust valitseda ei vii kuskile, mille tõestuseks on ka see katastroof, kui ta tõesti peaks tulema. Tema vastu ei saa aktiivselt astuda. Kui on vaja varjuda, siis varjutakse.
1.1.4. Anarhisti unistuse täitumine?
Lääne ühiskonnaõpetustest võiks idamaise mõtteviisi analoogia olla vürst Pjotr Kropotkini anarhism. Ühe tsüklina vähemalt, kus uus, loomulik ja õiglane ühiskonnakord juba eksisteerib vana rüpes allasurutuna ja vägistatuna. Varsti on selle kord vabaneda. Suur loodusõnnetus võib aidata lõhkuda vana ja vägivaldse süsteemi, et uus ja parem ühiskond saaks sündida. Kapitalism kollabeeruks iseenesest. Katastroofi järgselt kaoks ta esialgu niikuinii. Ühiskonna tõhus funktsioneerimine kriitilise olukorras eeldab autoriteeti ja otsustamise mõningast tsentraliseerimist. Ilmuvad liidrid. Peavad ilmuma, üksinda ju ei peaks sellistes metsikutes tingimustes vastu. Toimub teatud organiseerumine. Fiktsioneerumine. Mida liidrid tahavad? Enda ja teiste jaoks taastada arenenud ja mugavat ühiskonda. Kõik hakkavad üldise hüvangu jaoks tööle. Liider on autoriteet. Teda usaldatakse ja kindlasti õigustatult. Kellegiga koos olles hakkab kohe vastastikune võitlus, mis ei ole sündinud sotsiaalsetest fiksioonidest. See on sündinud loomulikest kalduvustest. Üks on intelligentsem ja võimekam kui teine. Tekivad positsioonid. Loomulikud kalduvused tekitavad sotsiaalse fiktsiooni. Kohe kui hakata tahet avaldama, kasvõi kellegi teise hea nimel võitlema, on see ahistamine ja uue türannia loomine. Kuigi võib-olla tahtmatult. Paratamatu paradoks: üksinda sured välja, koos olles jääd küll ellu, aga pole vaba. Maailm on tänapäeval täis inimesi, kellel küll nimelist orjapidajat ei ole, kuid kes ometi näevad, et neil pole peaaegu mingeid vabadusi, et nende üle valitsevad kontrollimatud, anonüümsed majanduslikud ja ühiskondlikud jõud, või nende olukord või nende enda rumalus, ja kelle isiklikud püüdlused on seeläbi igaveseks nurjunud. Minevikus said inimestest orjad eeskätt hirmu tõttu: nad ei tahtnud surra, ükskõik kui palju kannatusi elu kaasa ei toonud. Hirm on alati olnud vabaduseihast tugevam: inimesed pole sündinud vabana. Ajalugu ongi enamasti vägivallatsejate (heade või halbade kavatsustega – pole tähtis) võitude kroonika. Nad õhutavad üles hirmu, millega igaüks meist siis maailma sünnib. Ja kuigi „Bakunini sõnutsi on rõhumisühiskonnas isegi isand tegelikult ori. Ülim egoist Stirner ise kinnitas samuti, et teiste üle valitsemine hävitab inimese enda sõltumatuse,“9 on siiski kerge seda unustada ja ignoreerida, kui austuse magus maitse ja pehme puudutus juhtivale inimesele langeb ning nende õigustuseks on vaid see, et "heaks nimetatakse seda, mis on kasulik liigi säilitamiseks; ja kurjaks seda, mis on liigile kahjulik. Mitte üksikindiviidile, vaid tingimata kogu rassile, kogu perekonnale."(Pjotr Kropotkin).
Kui juhid on paratamatud, siis kes saavad liidriks? See on nagu mingi sordiaretus, kus selguvad need, kes järgmises ajastus püsima jäävad. Loomulik valik, mis kõrvaldab ühesuguse kiretusega nii säilimisvõimetud liigid kui ka nende maailmavaated. Kõlbmatud ja jätkuvõimetud kaoksid igal juhul. Paremate sortide aretamisega kaasneb halvemate kõrvaldamine. Inimene ei sünni olema solidaarne, ta sünnib olema ainult tema ise. Läbinisti egoist. Ei saa kellegi risti tema eest kanda. Igal ühel oma võitlus. See, kes jääb iseenda algupärale kindlaks, olles samas muutuvas ajas paindlik ning suudab jutlustada oma ideid ka teistele, kõlbab liidriks. Liider olemine ja hüved selle eest on egoistlik kompensatsioon inimliku solidaarsuse eest. See on loomulik ja mitte sotsiaalne ebavõrdsus. Mina anarhistina olen sellega leppinud ja kapitalismile midagi ette ei heida. See tundub õige ja paratamatu ning nii juhtub igas maailmajaos. Küsimus on üksikute juhtivate isikute kohanemisvõimes.
Küsimus on ideaalidest vabanemises. Egoism pole kaasaegses tähenduses vastandiks altruismile, vaid idealismile. Tavaline inimene, kel on ideaalid, kohandab oma huvid vastavalt ideaalide huvidele, ja tavaliselt kannatab seetõttu. Halvemal juhul hukkuvad koos temaga ka teised. Egoisti ei hulluta ükski ideaal: ta kas eirab või kasutab neid vastavalt oma huvidele. Ta vaatab, mis on ja tegutseb vastavalt oludele. Valib ideaalid vastavalt oludele. Kas säärane teatud mõttes programmeerimatus elama ühes sotsiaalkultuuris, olemata sellele jäägitult andunud, võib läänlase päästa, kui ta peaks sattub ühtäkki hoopis teistesse oludesse? Pääseks ta sisemisest konfliktist? Taoistlik meelelaad kasvatab inimese toimingud. Need ei arene ründavalt väljapoole, vaid toimuvad kogu aeg sees, yin’i ja yang’ilikult tasakaalustatud maailmas. Läänlasele on selline tajumine raske või ta pole lihtsalt selle peale tulnud. Kuidas ületada barjäär sisemise ja välise maailma vahel? Idas valitseb harmooniline tasakaal. Halvas ei ole süüdi mingi loomu poolest kuri ja inimvaenulik jõud. Maailm meie ümber peegeldub teadvuses ja saab mõistuse objektiks. Kui reaalses maailmas varisevad kokku mingid kinnistunud seosed, toimub see ka subjekti psüühikas. Ühed võtavad uue suuna, aga teised jäävadki selgitama olematuid suhteid kadunud maailma varjudega. Elus toimuvad pidevalt mingid muudatused – vahel polegi neid eriti märgata, aga on ka selliseid, mis torkavad väga silma ja muudavad elu täielikult. Suhtumine nendesse muutustesse toob ilmsiks Lääne ja Ida kultuuri sügava erinevuse. Ida maailmatajule on iseloomulik, et maailm niikuinii degradeerub ja liigub kuldajastust pimedusse. Kõikvõimalikud uuendused viivad maailma üha kaugemale absoluutsest etalonist. Seetõttu ei võta naad muutusi traagiliselt, kuna kuldajastu etalonist ollakse niikuinii kaugel.
Kui eurooplased toibuksid õnnetusest piisavalt kiiresti ja efektiivselt, siis võib nende ideaali lükkamine tulevikku olla Lääne pääsemine. Ideaali potentsiaali tulevikus eksisteerimine täidab olemise mõttega. Progress – liikumine vähem täiusliku juurest täiuslikuma poole. See motiveerib edasi elama. Kuidas usaldada ennast reaalsusesse? Olla ise üks osake reaalsusest ja minna kaasa ja kohaneda juhtugu mistahes. Looduses ei saa alati kõike loogiliselt seletada ja oleks vale teda pidada etteantud süsteemiks. Kui selgub, et loodus ei allu mõistuspärastele reeglitele, tundub see mõttetu, ebainimlik ja ebaõiglane. Aga tegemist on maailmaga, kuhu inimene küll kuulub, aga ta pole selle valitseja. Eriti iseloomulik on Läänele Kurt Vonnegutilt tsitaat: ”Mul on plaanis kindlatele andmetele tuginedes välja uurida, mida me siin Maa peal üheskoos lõppude lõpuks peame korda saatma..”10 Aga maailma ei ole loodud kellegi jaoks ja ilmselt pole tal ka mingit erilist eesmärki – ta lihtsalt on. Elu eesmärgipäratust rõhutavad ka hiinlaste maalid. Tühjus on maalide lahutamatuks osaks. Tühjus on kõigi asjade ja ideede sünnipaik. Maalid väljendavad tühjust, kust vormid ootamatult välja ilmumad ja kuhu nad lõpuks kaovad. Tühjus võimaldab kõike, sest temas on kõik. Hirmutav tühjus on ka pärast seda katastroofi.“Tal ei olnud kohta, kus eksisteerida! Sest tema eksisteerimiseks oli vaja toda, kelle teadvuses ta oleks saanud tekkida. Aga tollel ei olnud täpselt samuti kohta, kus eksisteerida, kuna mis tahes “kus” võis tekkida ainult teadvuses, millele lihtsalt polnud olemas muud kohta kui see, mille ta ise pidi looma… Aga kus oli ta enne seda, kui oli endale selle koha loonud? Iseeneses? Aga kus?”11
Kui seekord jääb katastroof tulemata, siis järsku peaks inimesed ise alustama „viimset võitlust“? Vallandama sotsiaalse ja kosmilise katastroofi? Läänelik häbematu mõtteviis muidugi. Omane kellegile sellisele, kes arvab, et oskab arvutada ja ette näha ning aimata muutused ära veel enne, kui need tegelikult aset leiavad ja seetõttu kohanduks nendega märksa kergemini. Lineaarse teadvusega inimene.
Seda korraldatud katastroofi võiks pidada ka kunstiks. “Kui müüa partii kuulipildujaid niiöelda tühjusesse, kust arvele laekub teadmata kuidas teenitud raha, siis ei erine te kuigivõrd kassaaparaadist. Aga kui te müüte selle sama partii kuulipildujaid inimestele, kellest teile on teada, et iga kord, kui nad tapavad teisi, peavad nad pattu kahetsema selle maailma looja kolmainu palge ees, siis üleneb lihtne müügiakt kunstiks ja omandab täiesti teistsuguse kvaliteedi. Mitte neile muidugi, vaid teile. Teie päralt on harmoonia, ühtsus kõiksusega, milles te tegutsete, ja teie allkiri lepingul omandab samauguse eksistentsiaalse staatuse.”12 Postmodernistlikult egoistlik, aga üsna omane tänapäeva inimesele, kes tahab maailma oma käe järgi kujundada. Tulemusele orienteeritud. Hiinlastele pole tähtis lõpptulemus, vaid kulgemine. Las ta siis läheb. Kui õnnetus ära jääb, ehk alustab Ida järjest edukamalt „misjonitööd“ Läänes? Rahulikult ja sundimatult. Täiesti organiseerimatult.
Postmodernistliku seisukoha alusel on ühtse maailmavaate loomine, mis haaraks ja oleks taustaks kõigile fragmenteerunud käsitlustele mitte ainult võimatu ja ebavajalik, vaid otse lubamatu, sest see oleks ilmselge jõuvõte, inimlik looming teiste saamiseks enda mõju alla. Kaug-Ida ja Lõuna-Aasia vanadel religioonidel pole kalduvust kiiresti levida ja uusi territooriume vallutada. Postmodernistliku vaate kohaselt veel üksteisega konkureerivad religioosse taustaga "tõed" on ajaloolis-kultuurilised konstruktsioonid, milledel pole väljapool nende konteksti suuremat väärtust. Seega on kummutatud igasugune misjonimotiiv. Hiina religioon on ise väga sünkretistlik. Hiina ajaloos on olnud mitmeid sekte ja usuliikumisi, mis pole üldpilti oluliselt muutnud. Hiina religioosne süsteem on suuteline vastu võtma ja assimileerima nii kristluse ja islami kui ka mitmed sünkretistlikud liikumised, nagu ta omal ajal sulatas endasse näiteks budismi.
Kõik ühes. Subjekt ja objekt ühtlustuvad. Kui subjekt töötab enda hüvanguks, aitab ka teisi, kes on vähem võimekamad, aga ei türanniseeri neid. Sest sina oled mina ja mina sina. See on egoismi õigustus. Pole tähtis, kes võidab lõpptulemusena, sest lõplikku tulemust ju ei olegi. On ainult tiirlev ratas.
1.1.3. Kokkuvõtteks.
Ellujäämise seisukohalt on kasulik lasta piiritlused vabaks. See ongi ülim vabadus, mida üks inimene võiks saavutada. Ühtlasi on see minu jaoks ka anarhism ja riigil ning muudel kirutud fiktsioonidel pole tähtsut. Mitte ühiskonda ei tule muuta vaid sobitada enda tõekspidamised ühiskonnaga. Olla vabastatud just siin ja praegu. See on anarhisti tegevustaktika: mis tahes protsess või protsessid, mis aitaks kaasa sotsiaalsete fiktsioonide purustamisele. Mitte katsuda teisi vabastada, sest nõnda piirad nende vabadust. Ellu jääb see ja on rahul endaga, kes paindub. On vaba veena võtma kuju vastavalt oluvormile.



1.2. KESKPÄRANE JA VEEL NAINE KA. MÄLU.
1.2.1. Naine „Lauas“.
Asun naisterahva kallale. Mitu aastat enne animafilmi „Laud“ verinoorena olin sõjakas amatsoon. Mitte küll suisa feminist, aga minu platvorm oli: vaene ahistatud naine! Ta tuleb vabastada! Filmi keskseks tegelaseks on laud ja naise triviaalne elu selle ümber. Tema eneseteadvuse areng, bioloogilise ja sotsiaalse soo vahelised seosed ja emadus. Selles filmis on teatav tasane protest, palju vähem aga leppimist sellega, mis või kes naine on. Eelkõige on ta loomulikult inimene. Aga kehastunud naiseks. Ei tea, kas vabal tahtel või mitte, igal juhul on siin kerge nördimus ja põlgus nende vastu, kes on naise asetanud sellisesse suhteliselt viletsale positsioonile, kui ta on abielus ja tal on üks või mitu last ning samas taob peas halastamatult mõte nagu peaks midagi ikkagi veel olema. MIDAGI PEAB VEEL OLEMA!!!! Tähelepanuta on jääud, kes on nii korraldanud? Miks nii on läinud? Kes selles süüdi on?
„Laud“ räägib suuresti (nais)indiviidi soovide ja traditsioonide ning sotsiaalsete normide konfliktist. Mis on naise jaoks normaalne elu? Kas see normaalsus pole mitte naise illusioon, kuna on loodud patriarhaalse süsteemi poolt?“13 Miks just meeste poolt? „Laud“ sellesse ei süüvi. Ta lihtsalt näitab, et nii on ja miskipärast on see naise suhtes ebaõiglane. Ja seda küllalt jõuliselt. Nüüd on aeg põhjendada.
1.2.2. Naine ümara laua nurgas.
Las mind aitab Lars von Trier'i "Antikristus", kuna nimetatud film lubab hõlpsamini leida põhjendusi mu deklaratsioonile naisest. Loomulikult oli mul juba enne seda filmigi mõte liikumas suunda, mida ma kunagi oleks pidanud talumatult naist alavääristavaks. Aga kätt pole ma vabalt liikuvale mõttele ette pannud ja ei pea ühtki mõtet ebakohaseks või sündmatuks. Isegi siis kui see mulle naisena võib ebameeldiv tunduda. Ma olen seda juba siin kirjutises öelnud, aga kordan veelgi: „On nagu on ja nii ongi kõige parem, kuna nii lihtsalt on.“
Võib-olla kaldun liigselt romantismi, kui pean hullust mõnel juhul mõnele inimesele pääsuks keskpärasusest. Eriti mõnele ambitsioonikamale isendile. Näiteks sellisele, kes tahab oma väitekirjas kirjutada naistest, keda on kurjadeks saatanlikeks nõidadeks peetud ja see tõttu väga halvasti koheldud aastasadade jooksul. Valid sellise objekti ja soovid sellest teaduslikku tööd teha, oled eriline. Ei suuda kirjutada – järelikult tavaline naine. Oled ise saatanast vaevatud naine – jälle midagi erilist. Järelikult on midagi sinus veel. Paraku unustatakse pahatihti ära või ei peeta oluliseks küsimust: kas erilisus muudab inimese väärtuslikumaks?
Alguses võib kõik hästi minna. Algus võib olla ilus. Algus oligi filmis imelus ja lõpuks oma ilus imevalus: väike armas lapseke kukub kõrgelt aknast muinasjutulisele lumele. Surm ja la petite mort teises toas. Kas see on alateadlik hillitsetud hullunud viha lapse vastu või lihtsalt talumatu loomalik kiim, mis ei lase naisel poega takistada ronimast ohtlikule aknalauale? Või mõlemad kokku?
Laps võis saada tema jaoks teadvustamata süüdlaseks ebaõnnestunud teadlasekarjääris. Just temaga koos veedetud suvel metsamajakeses, kus naine ühtlasi pidi kirjutama ka oma teadustööd, kogu vaev ja piin algabki. Naine ei saa hakkama ambitsioonikate plaanidega. Võib-olla tal lihtsalt ei ole aega kirjutada: väike laps nõuab ju suurt tähelepanu ja võtab kogu energia. Raske ja piinlik on endale tunnistada, et oma armas laps segab. Pole ju kuskil oma frustratsiooni välja ka elada paksus metsas. Pealegi, mis siin elada, kui ei julge tunnistadagi. Esimene samm hullusesse. Naine hakkab alateadlikult last karistama, pannes talle järjekindlalt saapad valesti jalga. See pidi kindlasti olema pidev, sest lapse lahkamisprotokollist ilmneb, et jalad on kergelt moondunud ning voodi all avaepisoodis on saapad nö ebakorrektselt kõrvuti. Vasak paremal pool ja parem vasakul. Ma usun küll, et naine ise ei märganudki, et ta nii tegi. Ei märganud sellepärast, et too koht, see Eden oli leidnud sobiva pinnase kurjuse ja valu levitamiseks. Psüühiliselt nõrga naisterahva, kes sellest veel nõrgemaks muutus, mida tugevamaks ja võimekamaks ta ennast pidas.
Mõni koht on nii paksult ajalugu ja emotsioone täis tuubitud, et pole ruumi hingata. Võib-olla oli Edenis kunagi õnnetute naisohvrite põletamis- või matmispaik? Siis pole ime, et mets varem või hiljem inimese hulluks pöörab. Juhul muidugi, kui see lihtsalt naise liig viljakas fantaasia polnud, mis sai jõudu ülal kirjeldatud eneseteostuse läbikukkumisest. Või põhjendas naine intellektuaalse ebaõnnestumise enda jaoks metsas kunagi toimunud õudustega. Kuri ja pika mäluga mets, kus elab Antikristus.
Antikristus, kes paneb pähe mõtte olla eriline, erineda tavapärasest, olla parem. Antikristuseks saab naise hullus ja normist kaldumise soov. Hullus tuleb tasapisi, aga kindlalt. Saab esimese trumbi, kui laps hukkub. Naine katsub peituda atüüpilise leina mustri taha. See on kaitse, siit edasi ei pruugigi minna. Kuri Antikristus uimastataks kangete rahustitega. Piisab erilise inimesese erilisest leinast. Kui see talt võetakse, peavad asemele astuma uued tavapäratused. Tema mees laseb Antikristusel end petta: ta arvab, et suutis oma naist veenda, et on hea, kui kõik läheb nii nagu tavaliselt inimestel läheb. Naine võib-olla mingil määral soovib mehega nõustuda, kuid muud jõud on tugevamad.
Lõpuks nii jõulised, et pressivad välja füüsilise vägivallana. Mis tundub eriti jõhker aegajalt esinevate selgushetkedel. See taipamine peab küll kole olema, kui märkad, et oled oma armastatud mehele jämeda raudpoldi koos käiakiviga säärelihasesse kruvinud ning labida, telliskivi ja kääridega vigaseks tagunud. Kuigi see pole veel midagi... Eriti õudne võib olla taibata, et sa võid ise olla süüdi oma lapse surmas. Nii kaudselt kui ka ka otseselt. Sest ta ju nägi vahetult enne magusat orgasmi, mida küttis üles ohutunne, last ronimas aknalauale. Ta ei suutnud end lahti rebida, võib-olla lootis, et saab enne valmis, kui midagi juhtub. Paraku ei.
Naine hindab omal moel ennast ja jõuab järeldusele, et ta tõepoolest on üdini halb. Üritab end nuhelda jõhkral moel, kandes oma viha üle oma seksuaalsuse vastu. See, mis andis talle lapse ja see, mis talt selle röövis. Elu kliitorita ei päästa teda ega ta meest. Lõpuks jääb lein, valu ja meeleheide. Oma meeleheitliku kurjusega veenab ta ka oma meest, et on paha. Halba vaimu kandev keha tuleb hävitada. Headus nuhtleb kurja, muutudes ise see läbi kurjuseks.
Filmi üks võimalikest tõlgendustest. Kaudselt ka minu enda võimalikud keskpärasusest heitunud probleemidest ja hädadest lähtuv. Igal juhul olen selle kirjutanud äärmiselt subjektiivsst vaatenurgast ja kibestunud tõdemuse ja lahmiva arvamusega, et naised on tõepoolest kurjusele vastuvõtlikumad inimesed, kui mehed. Ei tea, mis häda Trieril oli, et ta sellise filmi tegi?
Kuidas ta oma näitlejatega rääkis ja põhjendas neile. Mõlemad nii Charlotte Gainsbourg kui ka Willem Dafoe elavad midagi väga isiklikku läbi. Nii rasked rollid kui neil mõlemal on, improvisatsioonile avatud. Kuidagi üdini subjektiivne film. Võib-olla sellepärast mõned seda ilgeks käkerduseks peavadki, sest ei julge endale tunnistada, et igaüht meist võib tabada hullus. Keegi pole Antikristuse eest kaitstud. Iseäranis need, kes nõrgestavad end põhjendamatult hea arvamusega ise endast. Need, kel on vaja oma keskpärasus või saamatus kellegile teisele süüks panna.
Ma ei väida, et seda teevad ainult naised ja et mehed on a priori keskpärasusest üle lihtsalt sellepärast, et neil on vastav sugu. Küll aga väidan, et sellise „reha“ otsa astuvad pigem naised kui mehed. Naised on ühel või teisel põhjusel viletsamad nii humanitaar- kui reaalteadustes. On läbi ajaloo olnud. Üldiselt. Mõned tipud välja arvatud muidugi. Sellest poleks midagi, aga see teeb naised agresiivseks. Nad tahaksid ja võiksid olla sama head kui mehed, aga neid takistab emadus. Nad tahavad kõike. Ja see et nad on pidanud olema „vaid“ eluhoidjad asetab mõne neist liigsele kaitsepositsioonile, mis võib muutuda arutuks agressiooniks. Nad on vastuvõtlikumad ja altimad võitlusele. Mõttetule võitlusele, sest tegelikult ju keegi ei ründa. Naisagressiivsus on sisse poole ründav ja seetõttu ohtlikum ning destruktiivsem. Rünnata tuleb iseennast ja oma tõekspidamisi. Lõhed valikute vahel on sügavamad ja pöördumatumad, kuna enamasti peavad naised 20-ndates eluaastates tegema valiku, kas üks või teine. Või siis mõlemad, aga kumbki pool poleks siis ilmselt perfektne. Lisaks veel kahetsus ühest või teisest loobumisest. Täiuslikkus iseenesest on muidugi küsitava väärtusega. Kes neid piire ikka loob kui naine ehk inimene ise.
Eks ma olin nördinud ikka, kui jõudsin sellisele järeldusele, et naised on kurjusele vastuvõtlikumad inimesed, kui mehed, sest peavad valima bioloogilise kella halastamatu käigu ja oma arvatavate intellektuaalsete võimete vahel. See on naise nõrkus ja tugevus. Kas kõrge positiooni omamine ühiskonnas, karjääris on sellepärast naise jaoks oluline, et mehed peavad seda oluliseks? Et inimesed üldse peavad oluliseks seda, kuidas teised neid näevad. Võid luua endale kasvõi tuhat institutsiooni ja eeskirja ning nende all ägada, sest oled otsustanud need enda omaks tunnistada. Oma ideaalid loob inimene ise. Kuna naine, vaeseke, on läbi ajaloo ennast pidanud paremaks lastekasvatajaks, paremaks „emaks“, kui meest, siis polegi ju meestel muud teha olnudki kui proovida kätt kõigis muudes asjades, saavutades märkimisväärseid tulemusi. Naised pidid muidugi enne need märkimisväärseid tulemusi saavutavad mehed sünnitama ja kasvatama. See on saanud neile harjumuseks. Sünnitamine on küllalt reeglipärane ja seal midagi enneolematut ning erilist juhtuda ei saa. Mõtlen siin kui pidada silmas kõiki elusolendeid, siis käib sünnitamine ikka ühtemoodi. Samas kui teaduses või kunstis on elujõulised ja imetletumad ikka reegliterikkujad, julged isikud. Need siis saavadki kogu au ja imetluse endale. Keegi ei pane tähele, et mõni naine sai kangelasteoga hakkama: oli rase, sünnitas ja kasvatas. Naistel on puudu austusest. Nii nagu mehedki väärtustavad nad endid teiste hinnangute kaudu. Inimesed on harjunud olema orjad. Inimesed painduvad teineteise järgi. Võtavad üle kellegi väärtushinnangud, jättes tahaplaanile ning tähelepanuta enda soodumused.
1.2.3. Üliinimene – naine.
Jõuan jälle orjapidamiseni. Miks paljud inimesed tunnevad neil pole piisavalt vabadust, et nende üle valitsevad kontrollimatud, anonüümsed majanduslikud ja ühiskondlikud jõud? Et nende püüdlused nurjuvad. Kõige hullem nurjumistunne on arusaamine, et sa pole tegelikult üldse elanud, sind pole isesisva isiksusena koheldud, sind pole kuulda võetud, sinu arvamust pole iial küsitud, sind on käsitletud kui omandit, teistele kuuluvat vara. Aga just kellegi omand inimesed, nii mehed kui ka naised mõlemad ongi, kui nad ei hooli oma tõekspidamistest, vaid sellest, mida peetakse auväärseks ja sobivaks.
Kas need, kes üritavad orjusest vabaneda on üliinimesed, egoistid, maailma loomuliku korraldusega mitte arvestajad? Maailma loomulik korraldus on: eksisteerivad teatud institutsioonid või tõekspidamised, kas kirjutatult või kirjutamata, mille järgi kõik üritavad joonduda. Praegu on nii, kui naise teemal jätkata, et austusväärne on naisel olla sama tark ja geniaalne kui mees. Meid ähvardab vormiline sookvootide täitmine. Aga kas nii palju väärt naisi on? Või peaks enne formaalselt kohad naistega täitma, küll nad siis üks hetk suudavad. Mida suudavad? Öeldagu mulle enne, miks mõne ürituse ajal naistetualetis metsikud järjekorrad, aga meeste omas käivad ainult mõned üksikud mehed? Naised hoiavad ja täidavad välist vormi. Sel pole tähtsust, kas iseenda rahulolu või teistele meeldimiseks. Tõsiasi on tõsiasi ja aega see võtab. Naine peab rohkem jõudma. Aga minut on kõigile sama pikk. Niisiis on naine, kes tahab nii üht kui teist, suures ajahädas, lisaks muudele hädadele. Orjastatud naine. Õnnelikud ja vabad on need, kes tahavad ühte: kas olla ema või kõrgel astmel tunnustatud ühiskonna tegelane.
Vabadus tähendab olla vabastatud teatud asjadest. Max Stirner, egoismiapostel, peab vabadusest, mis on suurema osa anarhistide eesmärgist, etemaks ja väärtuslikumaks üksikisiku tahet. Ta kinnitab, et elu ürgloomus teeb absoluutse vabaduse niikuinii võimatuks. Vaba olla oleks väsitav ja pingutav ning isegi võimatu, kui oled sünnitanud ühe või mitu last. Emana on naine igavesti oma laste külge seotud, mis teeb absoluutse vabaduse võimatuks. Aga tahe võib jääda. Küsimus on, kui kõvasti ja mida tahta.
Igas elus on teatav hirmu võitmise moment, kuigi see võit võib väär ja põhjendamatu olla. Kui on põhjendatud sünnib superinimene-egoist. Egoisti ei tule siin mõista sõnaraamatu tähenduses. Egoism on indiviidi tõdemus oma indiviidiks olemisest. See on arusaam, et ta on ja jääb alati indiviidiks ja kõik oma otsused langetab ta üksi. Tema universumiks saavad ta oma aistingud ja tõlgendused. „Universum on mõõdetav nende aistingute kaudu, tunded on meie jaoks universum. Mõned aistinguist tähendavad teisi indiviide, keda peame, vähem voi rohkem, endisarnasiks. Kuid ükski neist teistest ei ole me ise. Mina seisab eraldi. Mina teadvus, ihad ja rahulolu on unikaalsed, sellesse teised ei sisene.“ 14
1.2.4. Kui on jõud, siis on ka tugevus.
Naine on füüsiliselt nõrgem, seega oli ta algul seetõttu „tähtsatest asjadest“ eemale hoitud ja hiljem juba harjumusest alistatud. Kui mingi institutsioon on juba rajatud, siis leiavad isegi need, kes selle all kannatavad, ikka mingi kui tahes väikese võimaluse seda ära kasutada ja aidata sel tahes-tahtmata elus püsida. Nõrgem peab enamasti alistuma tugevamale. Kui nii ei ole ja on vastupidi, siis on rollid vahetatud ja nõrgem on nüüd omakorda tugev ning tugev nõrk. Nii lihtne see ongi. Kui naise positsioon tundub vilets, siis on see õigustatud – järelikult on ta nõrgem. Kui ta poleks nõrk, siis oleks ta ju seda ka tõestanud, omades austusväärsemat kohta ühiskonnas.
Kas naise ja üldse inimese jõud võiks seisneda selles, et ta tunnistab oma nõrkust ja katsub seda kompenseerida vastavalt võimalustele? Abiküsimine. Lubada endale õigust ja vabadust olla nõrk ning abi küsida, et olla see läbi tugevam. „Ma ei nõua õiglust; seetõttu ei pea ma möönma ka ühtki. Mida suudan saavutada jõuga, saavutan ma jõuga ja mida ma jõuga ei saa, sellele pole mul õigust, ega ole ennast täis otsimaks lohutust, kõneldes oma kirjutamata õigustest… Olla õigustatud või mitte – see ei puutu minusse; kui olen piisavalt võimas, olen ma volitatud enese poolt ega vaja teiste volitusi või õiguse andmist.“15
Iga inimese otseühendus oma jõuga, on tema unikaalne maailmakäsitlus. Jõuga saavutamine, mida suudad saavutada, ei tähenda kõikehaaravat ahnust ja lakkamatut veresauna. Samuti ka mitte jõuga teiste üle valitsemist. Iga inimene kaitseb jõuga oma unikaalsust, saavutades tõelises egoismis eneseteostuse. „Tema, kes hoiab oma ise enda oma, peab arvestama, et teiste tahte puudumine on nende loodud, nagu ka peremehe on loonud teener. Kui alandlikkus lõppeb, saab läbi ka peremeeste aeg.“ 16
Mis saaks feministist, kui ta ütleks lahti vaenlastest ja hirmust olla nõrk. Feminismi määratlen Descartes'i parafraseerides ja taas end korrates: mind rünnatakse, järelikult olen olemas. Niisiis, kuigi ma arvan, et naised on tõesti rohkem rõhutud ja orjastatud, kui mehed, ei näe ma siiski põhjust feminismiks. See, et oled naine on paratamatu. Naine peaks endale tunnistama, et ta lähtepositsioon teine kui ülejäänud inimestel. Just! Pigem teine, mitte halvem või viletsam. Pealegi võiks naisi lohutada teadmine, et naiste seas peaks keskmiselt head ja väärtuslikku inimmaterjali rohkem olema, võrreldes meestega. Tippnaisi on ju vähem kui mehi. Kuna mehed ja naised üldiselt ja keskmiselt on ikka võrdsed igatepidi, siis et keskmine väärtus säiliks, on keskmiselt häid naisi rohkem kui mehi. Samas on meeste seas rohkem tippe nii imeinimeste kui ka tõelise rämpsu osas.
1.2.5. Kokkuvõtteks.
Naise ülesanne/missioon võiks olla naiselikkusest vabaneda. Vabaneda rusuvast tundest, et ta on kehvem kui mehed. Minu arvates on naiselikkuse esmane klassifikatsioon enda pidev võrdlemine teistega, meestega. See muudab naise ja üldse inimese väiklaseks, röövides temalt väärtuslikku aega oluliste asjadega tegelemiseks.



1.3. AEG-RUUM UNIVERSAALVÕRRAND. MÄLESTUS.
1.3.1. Igivanad tunnetusteoreetilised, loogilised ja ontoloogilised küsimused.
Kahe eelnenud esseega jõudsin selleni, et postmodernistlik lääne ühiskond võib olla sama efekiivne ja hea, kui pikkade traditsioonidega hiinlaste maailmavaade. Ehk siis suund tundub olema ühtlustumisele. Samamoodi nagu teises jõudsin mehe ja naise tasalülitamiseni. Käesolevas essees katsun arutleda, kuidas seda kõike „lavastada“.
Ühiskonna teaduslik, kultuuriline ja poliitiline elu on filosoofilistest ideedest juhitud ettekirjutatud näitemäng. See fatalistlik ja kausaalne postulaat teeb kõikidest inimestest oma rolli rohkem või vähem jälgivad näitlejad. Teatud mõttes mehhaanilise olendi. Näitleja / inimene, kellel erinevalt teistest elusolenditest, on omane mõtelda ja asetada end mingisse süsteemi. Seal määratakse ja on kaalul ta enda saatus. Elu on inimese põhidraama. Tema kõige tähtsam väiksemateks episoodideks jaotatud näitemäng. Ükskõik mida teha, aga tähtis on jõuda võltsist eksistentsist ehtsasse. Miks peaks inimene seda tahtma? Mis tähtsust sel on? Mida ülepea pidada ehtsaks?
Miks peaks inimene tahtma mitte olla mehhaaniline olend? Olend, kellele õigupoolest ei kuulugi tema enda rõõmud ega kannatused ja kes täidab vaid kuulekalt läbiproovitud rituaale. Kas sellepärast, et inimene on inimene, on ta kohustatud arenema? Kuidas seda efektiivselt teha? Mis on võrrand või valem? Nõnda asun ma igivanade tunnetusteoreetiliste, loogiliste ja ontoloogiliste küsimuste lahendamise kallale. Meelevaldselt kasutades ja rakendades süsteemi Heideggeri, Artaud' ja veel mõne varem valmis mõeldud mõtteid.
Martin Heidegger eeldab, et inimene tahab ja suudab tervik olla ja tõusta ehtsale eksistentsile. See on inimeseks olemise kvaliteet. Inimese headus. Esialgu ei maksa muretseda teiste inimeste ehtsa eksistentsi pärast. Tuntud triviaalne tõdegi on: tahad muutust, siis alusta endast.
Inimese püha missioon on teha nähtamatu nähtavaks. Tuua oma ürgne headus ja kvaliteet välja. Inimesel on tung edasi areneda, edasi headuse poole. Fenomenoloogilise filosoofia rajaja Edmund Husserli järgi saab selle väite jaotada kolmeks: 1)hingetegevuse akt (mul on tung), 2)akti tähendus „noema“ (tung headuse poole – mõeldu, mõte, mõiste) ja 3)objekt (headus). Igal aktil on noema, mille läbi ta on suunatud objektile. Objekt on tegelikult tähtsusetu – pole oluline, kas headus on olemas või mitte ja mis kujul ta on. Oluline on headusele mõtlemine ehk noema. Headus = ürgolemus. Noemadega tegeleb fenomenoloogia. Ta tegeleb noemadega nendes aktides, mis on suunatud olemusele. See on olemusteadus. Fenomenoloogia analüüsib meie aktide noemasid, et selgitada, kuidas tõelisust „konstitueeritakse“ meie teadvuse poolt. Erinevalt metafüüsikast, mis tegeleb ka noemadega, kuid pigem sellega, millest asjad tehtud on? Mis on algosake ja mis on kõige taga? Mis on algosakese ja mis on kõige tagaoleva olemus? – fenomenoloogia. Meie lähme kaugemale.
Heideggeril on suund ületada metafüüsika. Ta uurib, miks on tekkinud „olev“, mis on kahandanud „olemise“ tähtsust? Metafüüsika tähendab pidada „olevat olemiseks“, mis on ka kõige alus. Aga tõeline on „olemise olemus“, mis võiks uuendada inimest. Tõeliseks eksistentsiks ei piisa oma olemasolu kindlaks tegemisest: „cogito ergo sum.“ Tähtis on ka, miks ja kuidas olemas olla. Tähtis on olemust mõista. Mis on „olen olemas“ taga? Kes ma olen?
„Mina“ „konstitueerib“ ise maailma. Mina ise ongi maailm. Akt – mina ise ongi, noema – mina ise ongi, objekt – maailm. Uuritagu ennast, uuritagu seda, mis korda läheb ja saadagu teada, kuidas maailm on tehtud. Vahendeid selleks on ju küllalt.
Kõige kergemini kättesaadavad ja lihtsamini aitavad võiks olla kunst (teater, kino, kujuatav kunst, kirjandus). Küsimus on, kas kunst peab olema kunst nii nagu on harjutud selle mõtlema. Kas sellest piisab, kui kunst on ainult teatava piirini ja edasi tuleb elu? Või pidada elu kunstiks? Mänguks? Kas kitsendused võivad viia kodanliku konformismini, mille tõttu võib kaotsi minna ülevus ja ülevad ideed. Kõlab suureliselt. Mis ülev idee? Seegi on ainult vorm, mis sisuni ei küüni. Olemus jääb kättesaamatuks. Sisuni võib jõuda, kui põhjalikult analüüsime enda olemise viise erinevates vormides ehk ümbritsevas maailmas, piiramata end mingite määratluste või normidega.
Inimestele tuuakse esile ehk neile esinevad asjad ümbrusest. Kõik on tekkinud mitmesugustest esiletoomis vormidest, mis on nihkes esialgsega ehk algupäraga. Maailm on inimene ise. Teoreetiliselt võiks inimese enda sees kõik asjad olemas olla. Tuleks need leida. Saadagu teada, mida tegelikult asjadest arvad ja oled päästetud. Vaevutugu mõtlema. Kõik võimalused on ju olemas. Kõik on siin samas nii öelda käeulatuses.
Kui inimene arvab midagi asjadest, on ta ka kindlasti nende keskel. Ta on siin. „Siinolemine (dasein),“ ütleks Heidegger. Inimese essentia on ühtlasi ka tema existentia. Seega on asjad, mis ta ümber satuvad, juhuslikult või mitte, tähtsad. Viimne kui üks asi, mis tuuakse inimestele ümbrusest esile on ülimalt tähtis algupärani jõudmiseks. Olgu see mis tahes vormis etendus, mille eest tuleb kõvasti maksta või mis tuleb küsimatagi ja tasuta kätte. Kõik, mis juhtub on õige ja hea ning mulle kasulik. Isegi kui see teeb haiget ja lõpuks ka mind tapab. Sulaselge julmuseteater.
Nõndaviisi et. Ma olen „siin olemas“, mulle ilmub asju, mille kohta ma arvan midagi, saades nii aimu, mis on mu algupära. Mida rohkem mul tuleb asjadest arvata, mida lähemale ma põhjani jõuan, seda rahulikumaks ja leplikumaks ma jään, sest kuhugi pole enam minna, midagi pole enam tahta. Kõik on arvatud. Lõpuks hakkab minust hea inimene saama. Selgusel olev isik. Valgustatud, võiks isegi öelda.
Inimene pole hea mitte sellepärast, et on jõudnud platooniku muutumatu Ideeni. Ega ka mitte sellepärast, et tal on nüüd kartesiaanlikult teadvustatud kaks täiesti sõltumatult maailma: hingeline ja materiaalne, mis kokku moodustavad kalkuleerivate objektide süsteemi. Ihu soovid annavad hingele vastava elamuse või vastupidi. Kas ihu või hing on millegi alus. See oleks pelgalt metafüüsika. Esimesel juhul püsib algne Idee või entiteet kuskil määramatus kauguses ja sealjuures on Idee vahelduvad ning kaduvad teisendused mittepüsivad. Tõeline teadmine Platoni jaoks on teadmine, mis on püsiv ega ole kord üks ja siis teine. Subjekt, vaadates objekti, näeb selle taga Ideed. Aga vaadata tuleb ju mitme kunstniku läbi aegade moonutatud Ideed. Nii on inimesel peaaegu võimatu Ideeni jõuda. Kunstnikuks nimetan siin seda, kes iganes midagi teeb või välja pakub. Kas või kõige tühisemat. Ehk siis igaüht. Subjektile on Idee alatiseks kättesaamatu ja inimesel põhja näha võimatu. Kartesaanide cogito muudab representatsiooni struktuuri. Idee käib materiaalsega alati tihedalt kaasas. Idee ei ole enam kindlaks aluseks kuskil metsikus kauguses. Nüüd on subjekt kõige alus. Öeldes cogito ergo sum, peab subjekt end nii subjektiks kui objektiks: „ma mõtlen“ on subjekt ja „ma olen“ objekt. Algidee on siin kõigile vägagi kättesaadav, aga nagu juba ütlesin: see on siiski metafüüsiline tõdemus, et nii on, mis aga ei pruugi viia olemuseni, inimese headuseni: miks ja kuidas on.
Heideggeril on oluline aja mõõde. Ta peab tähtsaks objektide füüsilist asetust ja nende vahemikku ajas ning ruumis. See määrab objekti või nähtuse tõe. See on uus vorm subjekti-objekti suhtele.
Nüüd on meil liikuv ja muutuv subjekt ja objekt ajas, millest lähtub tõde. Oluline on aeg, mil ma midagi kasutan, et tuua ilmsiks selle asja olemus. Kasutamata on asi lihtsalt presentne, kuigi küll matemaatiliselt funktsioneeritav. Ruum on avatud. Heidegger defineerib olemust: asja olemus on millest ja mille läbi midagi on nii nagu ta on. Avatud ruumis on liikuvad objekt ja subjekt. Nad suhtuvad üksteisesse mingi aja jooksul teatud ajahetkel. Iga olelus pole siis mitte absoluutselt teada või absoluutselt teadaoleva entiteediga. Kui midagi vaadata, on näha esikülg, kuid nii tagakülg kui ka alumine pool jäävad varju. See tähendab, sõltub kust otsast vaadata, mis situatsioonis ja mis ajal. Kõik muutub! Olemus avaldub aegruumilises sfääris ajutise eidose kaudu. Asjade tähendusrikkuste pidev seos moodustab inimese siin-olemise maailma.
1.3.2. Ilukirjanduslik näide haidegerlikust liikuvast ajast, ruumist, subjektist ja objektist.
Meenutagem J.L.Borges'i “Pierre Menard, “Don Quijote” autor” (eesti keeles J. L. Borges, “Fiktsioonid”. Aleph, 2000) . Pierre Menard tahtis kirjutada „Don Quijote'i“, mis langeks sõna-sõnalt kokku Cervantese algupärandiga. Ent olla kahekümnendal sajandil seitsmeteistkümnenda sajandi populaarne romaanikirjanik tundus talle alandav. Olla kuidagiviisi Cervantes ja jõuda „Don Quijote“ loomiseni näis palju õigem ning ka hõlpsam. Kuid kuidas jääda Pierre Menar'iks ja jõuda selle kirjutamiseni oma enda kogemuste kaudu? Tal õnnestus see! Säärane saavutus tõestas, et kõik on üks ning miski ei muutu. Minevik eksisteerib paralleelselt tulevikuga. Olenemata ajast ja ruumist on võimalik erinevatel aegadel saavutada ükskõik kellega identset tulemust. Kutsuda esile ja tuua ilmsiks samasugune jõud, mis käesoleval hetkel võib olla unustatud.
Mõtleme Zenoni ühele kuulsale apooriale: „Achilleus ja kilpkonn". Achilleus ja kilpkonn jooksevad võidu. Kilpkonn saab väike edumaa, et võistlus „põnevam“ oleks. Natukese aja pärast stardib Achilleus. JA TA EI JÕUA KILPKONNALE IIALGI JÄRELE. Põhjendus on järgmine: kui Achilleus jõuab punkti, kus kilpkonn asus stardihetkel, on viimane sealt juba jõudnud järgmise punktini. Kui Achilleus jõuab selle järgmise punktini, on kilpkonn jõudnud jälle edasi ja nii lõpmatuseni. Vahemaa Achilleuse ja kilpkonna vahel väheneb pidevalt, kuid iial ei saa see võrdseks nulliga ning iialgi ei jõua Achilleus järgi kilpkonnale. Borges laiendab ruumi ühelt füüsiliselt lineaarselt joonelt arvututele individuaalsetele jadadle, milles asuvad „minad“ üksteisega eales ei kattu, kuid võivad ikkagi korduda. Nad on võimelised identseteks aistinguteks. „Alg-Vaim ei ole Borgesel platoonikutest erinevalt idee, ka ei samastu see õigemeelse kristliku Jumalaga, kes kõike kusagilt kõrgustest teab ja kaeb. Borgest paeluvad seevastu varakristlikud gnostikud – hilisemad ketserid – , kelle järgi Jumal on ennast hävitanud, kuid jätnud meid ekslema iseenda kildudena, et me nendest teda uuesti üles saaksime ehitada. Alg-Vaimu (Olevuse, Maailma) kese on seetõttu kõikjal, selle äratundmise hetked moodustavad igaviku „minas“, aja ja surma võitmise võime. Me oleme kellegi Ühe unenäod (novell Ringvaremed), kõik mälud mahuvad Ühe algmälusse (Kõikemäletav Funes), alg-Tekst määratleb kõik elud (Surm ja kompass), maailm on raamatukogu, mille kõik teadmised on tagasiviidavad ainsale Raamatute Raamatule (Paabeli raamatukogu), üheleainsale Teosele (Pierre Menard). Ajalugu ise on suur liturgiline Tekst, maailm eksisteerib Raamatu jaoks (Raamatute kultusest).“17
1.3.3. Etenduse võimalikkusest. Personaalse etenduse ohtlikkus.
Pole vaja kindlat suunda, kuhu vaadata. Igal pool võib midagi väärtuslikku ja huvitavat leida. Etendus on keset publikut, nii et vaatajad on sama palju tegelased kui näitlejadki. „Me kaotame ära lava ja saali ning asendame nad üheainsa ilma igasuguste vaheseinte ja barjäärideta ruumiga.“ 18 Tegemist on lõpmatult suure avatud ruumiga, kus tegevus on hajunud ja mõjutab näitlejaid samuti kui vaatajaid. Tõde sõltub sellest kui palju miski või keegi on kättesaadav. Sellest sõltub ka milliseks kujuneb tulevik. Nii nagu matemaatiline loodusteadus on moodsa tehnika olemuse teerajaja. Ajalooliselt vaadatuna on õige, et moodne tehnika läks käiku alles siis, kui ta võis toetuda eksaktsele loodusteadusele, kuid juba väga varakult tuli ilmsiks moodsa tehnika olemus. Kõik mis on, on ettevalmistus uueks ruumiks, uueks tõeks. Ei saa muuta seda mis on, vaid seda mis tuleb. Oluline on tähelepanna, et tulev võib tulla minevikust või tulevikust. See, mis järgneb sõltub olevikust.
Avatud ruum ühendab ajalisust ruumilisusega. Nii on loodud ligipääs tuleviku olelusse: alati uude algusse ligipääsu võimaldav ruum. Ruum pole puhtal kujul ja iseeneses. Ruumi moodustavad asjad ja nende olemus. Kui nad suhtestuvad üksteisega, tekib ruum, kus saab puhkeda draama. Ja jälle uus ruum vastavalt nendele asjadele, mis on eelnenud. Tänu subjekti elamisele on asjad täpses kohas ruumis.
Kui olemist saab nimetada aja täpseks iseloomuks, mis lubab asjadel ilmneda nii nagu nad seda teevad, siis on elamisel ka ajalooline iseloom. Olemise ajaloolisus viitab alati enda tuleviku poole. Selle olemise tulevik sõltub ruumi loomisest. Kui mõtlemine tähendab elamist teatud ruumis, siis määrab mõtlemine ruumi ja elu. Viis kuidas millestki mõelda, määrab Olemine, mis on lasknud asjal kunagi ilmuda nii nagu ta praegu on, ent Olemise on alati kujundanud kohaspetsiifiline mõtlemine, mis toob esile ka ajaloolise inimloomuse.
On üsna usutav, et piirsituatsioonides on inimesel võimalik end vaadelda teisiti kui meie banaalses, igapäevases siinolemises. Siis ilmutab tunnistamata või tunnistatud hirm meile seda osa eksistentsis, mis muidu kipub kaduma minema! Igapäevases elus elame nagu elatakse, toimime nagu toimitakse. Me pageme iseenda eest, oma enda otsustuste ja endateostuse eest sellesse anonüümsesse maailma, kus elab keegi „maailmavalitseja”. Mõistmata, et oma maailma valitseja saab inimene vaid ise olla. Kui seda ei taibata, pole võimalik ka ennast tõeliselt näha. Jah, mõnes mõttes võib olla kollabeerumise oht. Seestumine, misantroopia, ksenofoobia, veel mõni raske vaimuhaigus võib olla seal juures reaalne oht.
Hirm tõkestab meie igapäevase eksistentsis endakaotust. See asetaks meid tühjusesse, eimiski ette. Võimaliku surma ette. Heidegger väidab, et selle maailmas-kodusolemise-tundega üheaegselt on seotud hirm, mis meid alati hoiab. „Eimiski” kui põhjatu kuristiku kohal, see et sa võid iga hetk surra. Hirm individualiseerib. Ta asetab meid äärmise ja vältimatu võimaluse – surma ette. Ma ei omista Heideggerile surmatungifilosoofiat. Surmatung on teiste meeste teema, kuigi minu arvates mitte väga erinev, aga siiski. Hiljem. Heideggeri olemises surma poole (Sein züm Tode), st inimese olemiseviisis, mis toob tema käsituses inimese olemasolu (Dasein) avatuse ajalise terviklikkuse pilku, pole surmatung ja midagi destruktiivset selles ei ole. Inimese olemine on paratamatult „Sein züm Tode”: Iseolemine ja vabadus on, et me seda tunnistame ja julgeme hirmu tunda. „Püha teatri“ püha missioon on teha nähtamatu nähtavaks ja tema eelduseks on, et silma- ja käegakombatava taga on midagi aimatavalt püha ning olulist, mida igaüks võib endale tunnistada. See oleks isegi soovitatav. Paraku tuleb siis tegeleda ka hirmu ja ebakindlusega.
1.3.4. Kes korraldaks, kes aitaks.
Kuigi otsused teeb igaüks ise, võib ometi kasutada abivahendeid. Preester annab suuna, mida ja kuidas pühaks muuta. On selge, et mitte igaüks pole kutsutud preestriks saama ja ükski traditsiooniline usk ei eelda seda kõikidelt inimestelt. Miks on pühad rituaalid kadunud enne renessanssi omatud tähtsatelt positsioonidelt? Miks on valitsevaks suunaks saanud iseenda välise heaaolu teenimine, unustades universaalse ja absoluutse pühaduse, mis eeldavasti on kõigis olemas? Kapitalistlik maailm, kodanlik revolutsioon on madaldanud jumala: „kõrgem“ tähendab nüüd ainult „kenamat“ ja „ülev“ ainult „viisakat“. Õigupoolest ei vajagi inimene ju „teatri kaudu pühitsetud nähtamatusega tõelise kontakti saavutamist“. Milleks? Vaja oleks ainult kontaki pühitsetud nähtamatuga, mis on inimese enda olemus. „Me ei tea, kuidas pühitseda, sest me ei tea, mida pühitseda.“
Pühaduse tähendus sünnib lugeja või vaataja seest. Tähenduse annab tõlgendus. Uus teos sünnitab teise ja ta tähendus tekib, sest erineb teisest. Kunstnik on ühe algaine või jumalast pudenenud killu edasi andja. Kõik võivad edastada mälestusekilde jumalast või algainest. Kuidas leida vastavasse ajahetke õige vorm, nii et see teisteni jõuaks, kõige tähtsam iseendani – see olgu kunstniku põhiprobleem. Avatud ja lõpetamata süsteemis on vorm nagu libe seep käes. Kunstnik on geenius, kui seep ta käes minema ei lipsa. Ja seda andekam, mida kauem ta libedat seepi käes hoida suudab. "Ma võin võtta ükskõik missuguse tühja ruumi ja nimetada seda lavaks. Keegi läheb läbi selle tühja ruumi, mõni teine vaatab teda, ja ongi kõik, mida on vaja selleks, et tegemist oleks teatriga"19.
Minemise taga on ikka küsimus: „kas esineja saab oma kohalolekuga nähtamatud nähtavaks muuta?“ Näitleja toob varjumaailmast vaatajale midagi väga väärtuslikku. Ideed muunduvad ja saavad esemeiks. „Teater on tegevus, mis siin ja nüüd toimub näitlejate organismis teiste inimeste ees“.20 Näitlejal tuleb üksnes oma sisemiste impulsside ja keha abil publiku silme all teiseks muunduda. Teatrimaagia seisnebki just selles. Väline vorm võib vaimu viia otse trantsendentaalsesse seisundisse.
Mis on õige vorm? Artaud on oluliseks pidanud „igipüsimiseks määratud žestide“, rütmide ja häälitsuste koosmõju, hinnates eriti Bali teatrit ja eelkõige, et see polnud tekstiga piirartud. Läänes on „sõna teatris kõik ja väljaspool seda pole mingeid võimalusi“. Sõnaga ei pruugi hakkama saada. Milleks eirata keha füüsilise võimalusi ja lava ruumi. Kust on balilased saanud oma liigutused? Otse jumalalt, olemusest? Kas jumalal on psüühika? Metafüüsiline ida ja psühholoogiline inimkeskne/üksikisiku keskne lääs. Ju siis jumal (nimesid nimetamata) on ilma igasuguse psüühikata, kuna kõik kõrgelt religioosne ja vaimne saab madalamate ning inimlike omadusteta hakkama. Enamasti. Püha performance, püha preestriga. Mina siiski psühholoogilist teatrit ei välista. Arvan, et kui üks ja teine kokku panna, võib lugupeetud keha psühholoogiliste ja sotsiaalsete probleemidega väga sügavalt mõjuda.
Asjade käik ja loomulik kord on selline nagu ta parajasti on, seetõtt, et inimajau „loogiline üksus“praagib halastamatult välja kõik, mis talle ei meeldi või mis ei sobi loogiliste asjade reeglistikku. Silmad inimest ei peta, küll aga tüssab aju. Kui aga aju võtab vastu kõik silmade edastatu võib tekkida võõrandumus – teadvuse seisund, kus mingi fundamentaalsena tajutud seos katkeb või mõned tuttavad asjad (näiteks oma harjunud mina) muutuvad võõraks ja kaugeks. Just seda ongi vaja! Kunstnikul on hea võimalus olla esmaklassiline võõrutaja tavapärastest seostest. Kui keegi peaks hoolima ja vaevuma tema süsteemi sisenema. See on monadoloogia. Kunstnikul võib olla ühendus algolemusega, kuid paljudele teistele võib see olla null ehk asi, millel põhimõtteliselt võiks olla sisu, ent nähtav see pole.
„Tuleb saada selbstiks,“ ütleb Jung, kui nüüd ikkagi minna psühhoanalüütiliseks. Kõik selleni muidugi ei jõua. Iseks saamine on võimalik vaid egole, kes distantseerub personast (inimeste rollide summa ühiskonnas: nii nagu ta paistab teistele). Ego püüe jõuda alateadvuseni ei tohiks piirduda vaid rollide rikkumisega. See ei tee isiksuseks ja on kaugel võimest väljendada võõrutust teistele. On vahe vaimuhaige ja selbsti vahel. See on justkui kuristiku serval balansseerimine. Oluline on meenutada, et hullu persona on purustatud. Kunstil on tähtis osa selbstiks saamisel, mis tähendab võimsate võõrutamiste üle elamist. Personade kunst on personadele: hetke sotsiaalsete rollide tulemus. Ühepäeva kunst. Suur kunstnik on selbst, kes suudab leida tee kollektiivse alateadvuseni (Ajus säilivate eelmiste põlvkondade kogemuste peegeldus, pärilik ja koosneb arhetüüpidest. Metafüüsiline ja olemuslik.) Säilitades seejuures oma rollid ühiskonnas. Tegemist on ahelreaktsiooniga: üks võõrandumine viib teiseni kuni põhjani välja. Vastupidiselt Freudile, kes väidab kunsti sublimatsiooniks ja pigem peab seda musta energia prügikastiks. Ravivat momenti ei eita kumbki. Nii et võib ravida ja samal ajal olla ravimiks teistele, kes seda soovivad.
Mis on kunstnike ja filosoofide eesmärk olnud läbi aegade? Suuta kõike seletada? Selgeks mõelda ja nii elu maailmas parandada? Panna inimesed õigesti elama? Filosoofia on avatud surmale kui inimolu ühele põhimisele fenomenile. Tunneta oma surelikkust! Paljude totakate ja ka mitte nii rumalate filmide põhimissiooniks on sageli „save the world“. Muuta maailm kraadi võrra paremaks kasvõi ühe ainsa inimese arvelt. Kriitiliselt mõtlev üksikisik peaks välja selgitama, mis on mõistlik ja seejärel ka teostama omad ideed. Kuidas leida, mis on õige? Kuidas murda välja nõiaringist, kus vale idee on sünnitanud vale tegelikkuse, mis oma korda produtseerib väärasid ideid? Katsetamine ja õnn. Terve elu on aega ka ju... kuni surmani.
1.3.5. Surmast.
Maailmas pole pidepunkte väärtustele ja inimene peab ise looma endale reeglid. Elu oma tohutute valikutega on kaos ja ainult ühes võib kindel olla: surm tuleb kindlasti. Ehk peaks just sellest lähtuma, kuna see on kindel ja vääramatu. (Mis pärast surma tuleb, pole kontrollitav. Tulgu või igavene elu või uuestisünd! See pole hetkel oluline.) Kunsti vormiks on vabalt loodud paratamatus, süntees – kaosekogemus. Surmakogemus.
Kui Surma kirjeldada, siis mismoodi üks hetk sa tunned kõike – ja kuidas veel! - ja järgmine hetk ei tunne sa midagi, mitte mitte midagi. See omab tähtsust praegu, aga mitte siis, kui see hetk käes on. Seepärast on õige aeg surmast rääkimiseks siis, kui veel elus oled.
Kuidas jõuda surma kirjeldamiseni? Nii et see oleks usutav. Et ei jääks nagu arvutimäng, kus surm on ajutine seisund. Gnôthi sauthon – tunneta ennast, oima iseennast. Peamiselt Sokratese õpetussõnana tuntud, mille algne tähendus on: tunneta, inimene, et oled inimene, aga mitte jumal.
Siit kasvab välja õhtumaise kultuuri jaoks põhjapanev filosoofiline arusaam inimteadmiste piiridest ehk teadmine mitteteadmisest, arusaam arukast ja mõõtutundvast toimimisest (eetika) ning üldse inimesest kui oma piire teadvustavast ehk enesest teadlikust olendist. Oleme kogu selle algupärase tarkuse eest tänu võlgu surmale – surma omaksvõtmisele ja teadvustamisele omaenese surelikkusena.
Surmatung (Todestrieb) on terminina pärit psühhoanalüüsist. Freudi sõnutsi valitseb looduses jõud, mis kannab kogu elusa tagasi elutusse, ühtlasi kultuurieelsesse seisundisse – «kogu elu siht on surm». Surmatung jääb n-ö teispoole naudinguprintsiipi, millel on tunge ja pingeid suunav, tasakaalustav ja maandav, seega kohandav, mõistusele toov funktsioon. Ent surmatungi ohjamisega ei pruugi naudinguprintsiip, nagu paistab, hakkama saada. Surm, mis mind tabab, on rõhutatult minu oma, seda esmalt tähenduses, et inimene sureb ikka oma surma. Suhestudes surma kui oma surmaga, muutub mu arusaam endast ja olemisest tervenisti. Saavutan oma päris ise. Siit tuleneb, et ka teiselt ei saa keegi tema surma ära ega enda kanda võtta. Teist ei saa surmas asendada, nagu saab asuda teise kohale, teist asendada asjatoimetamistes. Teise surmale ei pääse õieti ligigi. Surma kui olemisvõimalikkust iseloomustab «minuomasus». Heidegger osutab Martin Lutherile, kes on öelnud, et keegi ei saa teise eest surra, vaid igaüks peab ise omaenda isikus enda eest surmaga võitlema. Ainult ise. Mingil hetkel ei saa keegi aidata.
Kui me mõtleme oma tulevikule, siis me ju liigume endast ette omaenda surma ehk lõpu kui võimalikkuse poole. Seejuures me ju ei sure ega enamasti ihkagi surra, vaid hoiame tuleviku valla ja vabana kui võimalikkuse, mis on äärmiseim, ja mis on kui horisont, mille juurest naastes me mõistame uudselt ka olnut ja olevikku – seega oma elu tervenisti. Olemise piiril pole tõkke, lakkamise ega puudulikkuse negatiivset tähendust. Lõpu poole liikumine tähendab täideviidusele liikumist, olemise täielikkuse saavutamist. Surm olemise piiri tähenduses on see, mis laseb oleval, inimesel olla sellena, kes ta on, püsida oma olemises ja olemuses. Heidegger kõneleb inimese «heidetusest» (Geworfenheit) maailma kui olemise avatusse: inimene on heidetud olema ning heidetuna «on» inimesel «olla». Surm surelikkuse, surma poole olemise tähenduses pole inimese vallata ega teha.
Küll aga võib ning saab seda piiri kompida ja uurida. Kui nüüd jälle psühhoanalüütiliseks minna, siis lähtuks näitleja idist, kuhu kuuluvad instinktid, osa psüühikast, mis on päritud ja olemas juba sünnimomendist. Tal on kõik olemas alateadvuses, seega suudaks ta valitseda enda idi kui ka teatud juhul teiste omi. Näitleja peaks ette valmistama vaid soodsa pinnase, et saaks esile tulla oodatud emotsioon. Soodsa pinnase leidmiseks on vaja õiget soodumust. Kas tegevus kutsub esile emotsiooni või vastupidi? Ikka tuleb valida. Leida ikka ja jälle uued piirid idile, kes pakub välja kõikvõimalikke variante.
1.3.6. Mitme egoga isik.
Superego on idile kohtumõistjaks ja tsensoriks. Tema määrata on piir. Tema kujundab nii rolli elus kui ka näitleja südametunnistuse, enesekontrolli ja ideaali. Mida rohkem harjutada, seda osavamaks võib inimene-näitleja oma õigete piiride ja emotsioonide esile toomises minna. Psühhotehnika abil suudab näitleja tunnetada teiste mitteteadvust. Seda, mis oma elus tekib ja toimub iseenesest ja loomulikult, on saavutatav teiste puhul psühhotehnika abil. Superego, „katalüsaator“, meelitab välja instiktiivse emotsiooni hea õnne peale. Kui näitleja saab teada, „kuidas teadliku psühhotehnika kaudu endas orgaanilise loomuse alateadlikku loomingut esile kutsuda“, võib ta ohtlik olla neile, kes seda ei suuda ja toetuvad temale. Juhul muidugi, kui ta ei piirdu lavaga ja ei vaevu oma metsikut idi taltsutama. Mõni kuri potentsiaalne diktaator ja isevalitseja, kes suudab millegipärast lummata miljoneid. Näiteks Hitler.
Kas näitlejal peab olema mitu ego? Ego, mis kaitseks teda ennast ja ego, mis kaasneb võõra rolli idga. Id on impulsiivne ja irratsionaalne, enesekeskne ja kõikvõimas. Kuidas suudab näitleja valitseda id'i liikuvat energiat, mis on valmis otsekoheselt vallanduma ning kuidas suudab näitleja seda mängus vajalikus suunas ümber paigutada? Alates sünnist hakatakse idi taltsutama. Inimese kaasasündinud seksuaalsed ja agressiivsed instinktid töötavad alati sotsiaalsetele nõuetele vastu. Ohtlik ja julm mäng. Kas näitleja superego nõudmised aitavad taltsutada nii ta enda idi egoistlikkust kui ka rolli idi? Ja mis saab näitleja egost? Ego on sõltuv nii idi püüdlustest ja superego nõuetest kui ka välisest reaalsusest. Tal on vahendaja ülesanne superego (lavainimene) ja id'i (konkreetse inimese ja rolli) vahel. Ja kokkuvõttes peaks ego vastutama isiksuse kui terviku huvide eest. Ego on isiksuse kaitsepoolus neurootiliste konfliktide korral, nii laval kui päris elus. Kas näitleja on kahe egoga üliinimene? Kui näitlejal on mitu ego, võib tal olla ka mitu keha. Lõpuks jõuan selleni, millest võib-olla oleks tulnud alustada, kuid ei oleks ehk piisanud sügavuti mõistmiseks. Ma räägin nüüd nukust.
1.3.7. Teine ego – nukk.
Romantiline müstitsism 19.sajandil aga kindlasti ka varem jõuab inimeste mõtetesse, probleem kuidas parandada loodust. Parandada haavatavat inimese keha. Frankensteini lugu näiteks. Eesmärgiks ikka asuda jumala kohale, saavutamaks üleolek surmast, õudusest ja hirmust. Et võiks olla midagi paremat ja täiuslikumat inimesest.
Nii Gordon Graig kui ka Heinrich von Kleist pidasid inimest näitlejana sobimatuks. Inimene stiihilisee looduse loominguna ei tohiks ja ei suudakskii sobituda intellektuaalselt konstrueeritud kunstilisse fiktsiooni nagu seda on teater. Craig räägib ülimarionetist (übermarionette), keda küll reaalsuses võimalik leida pole. See tõttu mõtleb ta viletsa inimnäitleja ära peita ja konstrueerida lavastus, mis oleks võimeline funktsioneerima iseseisvalt. Sõltumatult näitlejast, kes on vaid üks element kujundusest. Et ei oleks mingit „ilutsemist“ nagu ütles von Kleist, mis võib juhtuda inimesks. Seega tahavad nad näidata puhast funktsionaalsust, seadmata eesmärgiks esteetilist ilu.
Craigist ja von Kleistist mõjutatud Kantor, kes kirjutab oma Surmateatri Manifestis: „Ma ei usu, et mannekeenid (või vahakuju) võiksid asendada elavat näitlejat, nagu soovisid Kleist ja Craig. See oleks liiga lihtne ja naiivne. Ma püüan määratleda kõiki selle kummalise olendi motiive ja eesmärke, kes on tunginud minu mõtetesse ja kujutelmadess. Tema ilmumine ühtib minu pidevalt tugevneva veendumusega, et elu saab kunstis väljendada ainuüksi elu puudumisega ja viitega surmale...
Minu teatris peab mannekeen muutuma mudeliks, mille läbi jõuab meieni tugev surmatunnetus, surnud olemise tunnetus ja suremise seisund.“21
Surmateatris võtab näitleja lavale oma teisiku kaasa. Vahel käitub näitleja ise nukuna, nii et nukk võib kohati elusmana tunduda kui inimene. Mälestused, mida on raske või pole aega tunnistada endale, aga milleta ei ole inimesel võimalik oma elu hõlmata tervikuna.
Nukk või mannekeen on näitleja teine ego. Ta on inimese vari. Kui objektil pole tavapärast sihttarbekust, siis saab temast vari, võimalus, mõte ja mälu, mis ta oleks võinud olla. Kui objektiks on elutu nukk laval, siis ta kannab endas võimalusi ja mälu, mis tast oleks võinud saada, aga milleks ta ometi iial ei saa. Temas on musttuhat võimalust, aga ometi on ta mittemiski. Ta kannab endas tühjuse ja surm pitserit. Ta ei tule „ei väljast” ega „seest”, vaid tõuseb kui maailmas olemise viis maailmas olemisest endast, sügavusest, milles „väline” ja „seesmine” veel eraldumata. Tema tardunud ja tuim elusuurune olek võiks tekitada taipamist, et surm võib olla iga hetk, siin ja praegu.





2. EMPIIRILINE PEATÜKK. PEEGELDUS.

2.1. Animafilm „Laud“.
2002. aastal astusime Jelena Girliniga stsenograafia magistriõppesse, olles nii esimesed magistriprogrammi potentsiaalsed läbijad sellel erialal. Peale meie oli nimetatud kursusel ka Jaanus Laagriküll ja Kersti Rattus, aga see ei puutu siia. Sisse astusime ühe isikuna kui nii võib öelda, sest lõputöö plaan oli juba läbi arutatud ja midagi juba valmiski kirjutatud. Jäi nii, et tema kirjutab midagi ja mina kirjutan midagi. Siis vahetame kirjutatu. Nii terve suvi. Teema oli laialivalguv ja kõikehõlmav: laua ümber on perekond, mille liikmetega juhtub kõikvõimalikke maailmavalulisi asju.
Kohe pärast sisseastumist magistriõppesse ma abiellusin, mis võib tunduda esmapilgul eraelulise ja kohatu faktina, kuid filmi seisukohalt ja järgneva peatükiga arvestades, on oluline asjaolu.
Pärast abiellumist tundsin veel suuremat hingelist lähedust ja saatusekaaslust Girliniga – nüüd olime mõlemad abielunaised ja ühtteist oli meil selle kohta ka öelda.
Esialgu kirjutasime kirju, et mis me arvame ja kuidas peaks.
B: „Suvalisele planeedile maandub kergelt vigastatud kosmoselaev, mille peal on Kana, kes peab munema teatud kohta (Kõiksuse teise serva) Kuldmuna. Laev on vigastatud ja sellega edasi sõita ei saa. Ta saadab teate oma planeedile. Talle vastatakse. Vastus on näiteks see, et planeedil Maa tekib elu. See on kodeeritud vastus ja tulevasele Kuldmuna Munejale tähendab see: "Saime teate kätte. Oota!"
Mingil moel peaks Kuldmuna Maale (kuldmuna tähendab ju seda, et keegi on avastanud enda arvates midagi suurepärast, ega ole nõus mitte mingil tingimusel oma ideest loobuma. Aga Maal arvatakse, et kuna Kana on pärit nii kaugelt ja Muna toimetamiseks Kõiksuse teise otsa on nähtud tohutult vaeva, siis küllap peitub Munas midagi tähtsat, näiteks vastus olemise mõttele. Muna puruneb ja sees pole midagi. Nõnda peaks välja tulema, et kogu elu, kus iganes ja mis iganes ta poleks, on täiesti eesmärgitu.“
Umbes midagi siukest. Keeruline jutt küll.
„Minu eesmärgiks on filmi tehes saavutada võimalikult suur arusaadavus. See ei tähenda, et kõik peaks otsast lõpuni olema ära seletatud. Lihtsalt, et oleks ilus pilt, mida vaadata ning samas oleks antud mingid kindlad arhetüüpsed märgid. „
G: Esimene asi: me tõesti peame jõudma kokkuleppele.
Ma arvan, et sõna "kokkuleppe" hakkab meid saatma igal hetel meie koostöös.Sinu kirja lugedes ma sain aru, et oleme ikkagi väga erinevad ja sellepärast meil hakkab mõningatel hetkedel olema väga raske, samas mul on rõõm sulle öelda, et oleme väga erinevad ja sellepärast meie koostöö osutub väga põnevaks.
Oled valmis kokkuleppeks?
„See teema mis sind huvitab on globaalne. Samas ma saasin seda mõtet ka mõelda kui sa mind lased.
Kas sa lased mind sinu mõtted mõelda ? „
„Eriti meeldis mulle sõna "paeluvad" see on nagu paeluss.“
„Minu huvi on pere kui ühiskondlik kokkuleppe. Inimesed elavad koos ja seda nimetatakse pereks. Lapsed sündivad ja nad ei tea et nad on poiss või tüdruk, ühiskond võtab inimesi nagu taigent ja voolib nendest keda tahab .Tüdrukud - väikesed printsessid. Poisid - mehed ei nuta. Miks see nii on. Juutidel on just see traditsiooniline pere. Kõik on konstruktsioon ja kokkuleppe.“
„Vasta mulle.
Kurat mind huvitavad pisi asjad pisikesed probleemid sest nende taga on Hiina sein ja kõik muud munad.
Hakkame kokkulepele jõudma.“

Augusti lõpu poole saime temaga lõpuks ka silmitsi Akadeemias kokku. Semester ei olnud veel alanud, aga ette valmistused käisid, mis tähendas, et majas oli palju inimesi ringi liikumas. Möödusime ühest lõbusast naistegrupist – kõik tol hetkel vallalised ja vabad. Meie tuttavad. Tundsin hetkelist soovi nendega rääkima minna, aga Leena ütles kuidagi eneseirooniliselt: „Meil on nüüd teised teemad. Me oleme abielus.“ Ja ma sain põgusalt aimu, kuigi tol hetkel ma ei tahtnud veel uskuda, et abielus olemine tähendab palju, palju rohkem, kui paber ja ilusad fotod. Aga sellest hiljem.
Jõudsime neljandale korrusele stsenograafia ruumi. 412 vist? Ja rääkisime päris põhjalikult meie ilmet võtma hakkavast koostööst. Jah, sellest pidi saama ooper. Et kõlaks uhkelt:
MIKS OPERA SERIA?
Mõiste opera seria võib olla meie filmi puhul mõneti ebamäärane ja eksitav mõiste, sest 18. Sajandi alguses tähendas tõsine ooper reaalsuse ja igapäevasuse vältimist. LAUD aga just kõnelebki argielust. Tavapärase opera seria dramaatiline konflikt pole mitte inimeste, vaid väärtuste konflikt. Sel draamal on sisemine staatilisus ning tegelased ei muutu. Ka LAUA tegelaste loomus on kogu filmi jooksul muutumatu, konflikt tekib nende arhetüüpsete väärtushinnangute vahel. Tegelased peavad end ülal elegantselt ja väljapeetult, nad tegutsevad kirglikult. Neis on kas rõhutatud emotsionaalsus või rõhutatud emotsioonide puudumine. Selles filmis on dramaturgia muusika lähtepunkt ja baasiks on kindel klassikaline vorm, kust tänu süžeele ja helilooja interpretatsioonile kasvab välja uus looming.

Kirjutatud 2002. aasta septembris. Selleks hetkeks oli vormistatud ka üldsõnaliselt stsenaarium:

TANGO
Roza: “Ma olen armastanud, ma olen armastanud paljusid ja pole minu süü, et mäletan vaid…” Laudlina on muutunud voodilinaks ning liigub teatud rütmis ja häälte saatel, mis ei jäta kahtlust, mil moel Roza mäletab neid, keda kord armastas. Algab tango, loomulikult sobiva muusika saatel, mis on alanud juba armuühte ajal. Rrita teeb esimesed arglikud sammud, kuid asi edeneb kiirelt javarsti tantsib ta suurepäraselt. Tantsides - Rrita partner pole hetkel oluline - keereldakse, keereldakse nii, et keerutustest moodustub ümmargune laud ja lina selle peal.
SÜNDIMATA LAPS
“Ja kõik nägid: toimus sünni-surma kaksikime!”
ENESETAPJA
Luca, Rrita vend, on märkamatult tuppa sisenenud. Ta ronib lauale, haarab Rritast kinni. Keegi temast välja ei tee, vaid seletavad omi asju edasi. Luca tõmbub kerra, kui sündimata laps. Keegi lauasolijatest märgib: “Lapsele oleks olnud vaja öelda veni, vidi, vici, aga, näed, ei viitsi.” Samal ajal on lauasolijad, oma peade asemele saanud kana pead. Looteasendis Luca sulgub kuldmunasse. Tema täiskasvanud keha, mis ennist ruumi tuli, liigub löntsides pimedusse. Jala küljes on kullast keti otsas raske kuldmuna. Lauas istuvad inimkanad kaagutavad juhmilt
ASENDAMATUTE INIMESTE KALMISTU
Surnuaed on väljak, mille piiripostideks on lauajalad. On näha valgeid riste, mille külge on naelutatud kuldsed munad. Luca taob ühe risti külge oma kuldmuna ja taamal on näha, kuidas sündimata laps sama teeb. “Mõned aetakse ära, mõned lahkuvad vabatahtlikult. Kalmistud täituvad asendamatute inimestega.” Ristid on niisked – tegemist oleks justkui keldriga. Lõpp ei ole kiire. On aeglaselt kasvav dramaatilisus, mis muutub peaaegu naeruväärseks. Kaugusest on kuulda laulukoori – hääl jõuab enne kui koor: “Suremine on sama mõtetu kui elu!”

Ja opera seria Laud tegelaskujude karakteriseering:

RRITA 26- aastane kõhn, peaaegu läbipaistev naine. Tal on väga heledad silmad, ilusad aristokraatilised näojooned. Ta juuksed on heledad ja ümbritsevad nägu lühikeste pesemata salkudena. Ta on elevandiluu värvi, kurnatud olekuga. Rrita rõivad on tihkelt ta keha ümber. Jääb mulje, et Rrita on üleni kinni nööritud. Üldiseloomustus, mis filmis ei pruugi välja tulla, kuid meie teame, et see nõnda on. Rrita lapsepõlv oli õnnelik. Meeldejäävaim sündmus oli iga aastane sünnipäeva tordi lahtilõikamine. Ta väike keha värises kui ta surus noa pehmesse torti. Ta pidanuks end jumalannaks, kui ta lapsena oleks selle peale tulnud. Rritale näis, et kõik vaatasid teda aukartlikult. Kahjuks kestis see vaid hetke. Tort ise Rritat ei huvitanud. Olles juba naine, aimas ta, et mees on samasugune kui tort: mehe nautimise aeg on üürike. Rrita on armuhull (armuhull pole sama, mis seksihull). Ilmselt on ta nii kirglik armastaja, et tal pole aega end kaitsta laste eest või on lihtsalt lubamatu, olles naise kehaga sündinud, mitte omada lapsi. Naisepärane on olla ema: nii on kasvatatud miljoneid naisi? Rrita vihkab lapsi, vihkab seda, et lapsed imevad temast elu, muutes ta tühjaks ning nõrgaks. Vahel tahaks ta neisse suruda noa nagu ta kunagi lõikas sünnipäevatorti. Ärgu arvatagu, et Rrita on feminist, mis saab määravaks ka filmis. Rrita on nihilist; tugev enesehaletsuses ja nõrk otsustamisvõimes. Teatud mõttes on infantiilne, mis võimaldab temas tekkida haiglaslikel vihahoogudel igipõlise maailmakorra vastu. Kuid väliselt on ta hea ema: tema laste riided on alati puhtad, juuksed kammitud, ninaalused roogitud. Rrita elu koosneb laste eest hoolitsemisest ja enda allasurumises.
ROZA 54 –aastane naisterahvas, Rrita ema.Roza on lühike täidlane naine, ta pole ka noorena ilus olnud. Kui, siis altpoolt. Tal on seljas suurelilleline kittelkleit. Atribuutikaks: lokiline parukas, kunstripsmed ja muu naiste sodi-pudi ilustavaid võltsasju ning mida kasutades, saavutab ta nö klassikalise litsi ilme. Roza´l on erinevate meestega 5 last. Roza on ülimalt enesekindel. Ta on pidevalt kaitsepositsioonis: iga hetk enda ja oma laste eest väljaastuma. Ta kaitseb lapsi ka siis, kui nood tegelikult abi ei vajagi.
HENRI (hiljem TADEUSZ) 33-aastane. Kunstnik / Erak / Kõrvaltvaataja / Statistikaametnik. Istub seljaga laua poole ja maalib või kirjutab midagi, justkui irvitades teiste üle. Ta nagu suudaks ta mõista maailmaolemust. Tundub nagu oleme meie, filmi ideeautorid, tema asemel: arvame, et teame rohkem kui teised, et söandame säärasel teema [üleüldine üksteise mitte kuulamine ning traagiliste saatuste (välja)naermine] nagu meie film on, sõna võtta. Henri lühike kontseptsioon maailmaolemusest: statistilised ühikud, statistiline töötlus – abielud, lahutused, kuritööd, alkoholitarvitus, arvud ja nende murdosad. Inimestest ei jää midagi järele. Kõik mahub statistikasse.
RAIMOND Rrita ilus mees: pikk ja sihvakas, süsimustade juuste ja silmadega. Naerab või naeratab tihti. Deemonlik. Mõnikord tundub, et niimodi naerdes, kogub ta Rritast energiat. Raimond armastab Rritat, tõestuseks on viis last. Meie teame temast veel, et ta on väga kaine mõtlemisega ja ei tee oma elu keeruliseks inimhinge sügavustesse tungides. Rrita nukrus ja kurnatus on naise pärisosa. Igal naisel oma kiiks. Iga naine mõtleb endale välja elutragöödia, mida sõbrannadega arutada. Naise elu ilma tragöödiata on mõttetu. Raimond hindab oma pereelu suhted heaks ning peab seda probleemituks. Päevast-päeva kaob ta tööle ja Rrita jääb lastega koju. Nii on olnud 8 aastat.
SÜNDIMATA LAPS järjekordne Rrita ja Raimondi laps
LUCA 22-aastane Rrita väikevend. Enesetapja. Kartliku olekuga. Iseloomult on nõrk. Ta on kõigega nõus, vältimaks konfliktseid olukordi. Seljas valge särk, liivakarva püksid. Heledate juuste ja helesiniste silmadega. Sarnaneb väga Rritaga.
MUUD LAUA ÜMBERISTUJAD ei torka silma. Neid on kokku paarkümmend. Peategelastega sarnaneva välimusega: mõned nooremad, mõned vanemad. Kolmpõlvkonda. Räägivad üksteisest üle ja vahele.
KULDMUNAD Iga tegelase jutt on tema enda jaoks nagu kuldmuna, millele kõik teised peaksid suurt tähelepanu osutama. Muna on terviklik ja kui mitte kõige täiuslikum vorm, siis igal juhul on tal üks ideaalseimaid kujusid. Kui temast osa ära anda, siis pole ta enam see. Kõik püüavad teisi oma kuldmuna-juttu kuulama panna - edutult. Kes see ikka viitsib!
ILUSAD KALAD ilmuvad pärast uputust. Ehk näitab see, et ka inimesteta saab hakkama. Täpsemalt: inimkehast vabanemine = kõikidest köidikutest vabanemisega.

Tõenäoliselt Nukufilmi kultuurinõukogusse esitamiseks Riho Undi eeskostel. Siis hakkas venima. Aeg. Midagi erilist ei juhtunud, aga millegipärast selgus, et kahekesi ühe filmiga ikka lõpetada ja magistrikraadi ei saa. Ei tea, mis asjaoludel nii selgus, aga sellist saabeisaa-jutt kordus veel nii mõnegi kuu jooksul. Isegi, kui sellega akadeemilises sfääris poleks midagi teha, oli filmitegu ikkagi käivitunud ja elas oma salajast elu, millest meil küll esialgu polnud aimugi. Ainult Riho Unt kinnitas, et kõik on korras. Ärgu me muretsegu ja kutsus meid Nukufilmi dekoratsiooni algset maketti ehitama.
See juhtus 14. veebruaril, kui me seisime ühes pimedas nurgas ja lõikasime lainelisest papist välja mõned jupid. Niisama, sest pärast neist reaalse dekoratsiooni juures mitte mingit kasu ei olnud. Samas oli iseloomulik kogu „Laua“ filmi protsessile. Selles filmis on tohutult palju elemente ja detaile, mõned ütleks „tühja tööd“, millest keegi iialgi midagi teada ei saa. See oli rahulik ja loomulik kulgemine ja areng, mille käigus lõpptulemus aeg-ajalt kaotas tähtsuse.
Ma ei mäleta, kas mina kinkisin Jelenale tol korral „Geisha“ šokolaadi või tema mulle. Ja kuna meist pidi selle filmi jooksul saama kahe kehaga ainuisiksus, siis polnud ka sellel faktil erilist tähtsust. Sõime. Siis läksime ära – mis seal ikka passida. Vastu tuli Urmas Jõemees pungitava ja kilks-kolksuva kilekotiga, kes tõi meid reaalsesse, igapäevasesse ellu tagasi – sest vahepeal olime meie juba jõudnud kuhugi kõrgemale lennata. Temast sai Girlin Bassovskaja kohati segaste ideedele konkreetse vormi andja. Aga mõnevõrra hiljem. Praegu hakkasid nad seal Nukufilmis sõbrapäeva tähistama. Üldjoontes nii meie elu seal hiljem hakkaski välja nägema: tööd võis teha – see ei olnud keelatud. Samuti oli lubatud ka pidutsemine vabalt valitud ajal. Pidutsev töötamine.
Aga esialgu läksime koju ja vormistasime stsenaarium piltstsenaariumiks. Seda on lihtne öelda praegu, aga tegelikult tähendas see mahukat mitmekuulist tööd, mis päädis minu poolt viie väikse maaliga (suurus ca A4) ja põhjalike pliiatsijoonistustega (üle saja väikse pildi) ning Leena tegi üle saja väikse läbimaalitut fotokollaži. Kõik see kraam on täpselt teadmata põhjustel Nukufilmi tegevdirektori Arvo Nuudi kodus.
3.juulil avalikustas Jaan Ruus arvamuse Laua stsenaariumi ja visuaalse materjali kohta. Dokumendina on ta huvitav. See tõttu toon selle siin kohal tervikuna ära.

Arvamus
Jelena Girlini ja Mari-Liis Karula animafilmi stsenaariumi
LAUD
kohta.

Visuaalselt leidlik stsenaarium on storyboard'iks üksikasjalikult läbi töötatud. On alust arvata, et saame omanäolise filmi, mille kujundisüsteem kasutab ka maalile / akvarellile omaseid väljendusvahendeid. Selline põhjalik ettevalmistus visuaalselt päris suurepärase storyboard'iga näib „Nukufilmis“ meeldiva erandina. Loodan, et kui tegu õnnestub, siis autorid ei loobu harjumusest filmi teha.
Tahaksin siiski juhtida tähelepanu mõningatele asjaoludele, sest „mahub luulet, mahub usse Rroosi Selaviste luuletusse“.
Film naise elust ja dramaatikast ning, näib, mehe tahtmisest neid protsesse juhtida, on üpris heas vastavuses pakutud tunnuslausega: vivat, crescat, floreat vagina! Kuid lavastusel on oht muutuda filosoofiliselt tõsimeelseks ja pateetiliseks. Küsimus on selles, kas tegevuses esinev pateetika mõjub naeruväärselt? Aga ta peaks mõjuma. Vihjeid igatahes on: „...helge lastelaul kõlab ähvardavalt“ (99), „Meloodia muutub... dramaatiliseks, nii aeglaselt, et see tundub peaaegu naeruväärsena“ (146). Ei tohiks jääda domineerima mitte, kui soovite, mehelik-skeptiline hoiak, vaid irooniline, isegi humoristlik (grotesk on ju ka nii hirmutav kui naeruväärne, igal juhul sisaldab ta koomilist; palun siit mitte välja lugeda, et tahan följetoni). Paradoks on, et naise elu ongi banaalne (nagu mehe elugi, ka igal mehel on oma kiiks ja ka iga mees mõtleb endale välja elutragöödia, - aga see pole muidugi selle filmi teema). Ning oht on, et kui film tõsimeelselt lavastada, jääb ta banaalseks.
Stsenaariumis on esitatud olulised – kui soovite, banaalsed (see pole pejoratiivne hinnang) – bioloogilised faktid naise elust: sünnitamine / sündimine, esimene menstruatsioon, seksuaalsus / emane poolus, abiellumine, abort, teispoolsus / surm. Need esitatakse nagu erinevate vaatustena, ja need algavad laudlinaga, mis on filmi keskne kujund. Laudlina metamorfoosid on leidlikud. On ainult oht, et iga filmi osa (neid on üheksa) algab üldrütmi ja kompositsiooni seisukohalt nagu algusest peale ja tekitab staatika. Seda tuleks vältida, peaks olema pidev areng. Küsiksin: kuidas gradueeruvad episoodid ajalis-pingelisel skaalal? Kui selle filmi kompositsiooni graafiliselt kujutada, oleks see lineaarne joon, küll pidevalt veidi tõusev. Kirjandusest ja kujutavast kunstist tulnutel oleks hea meenutada, et film on ka ajaline kunst. Filmile muusikat kirjutavad heliloojad teavad seda. Mingi muusikateosega, selle vormiga, oleks filmitegijatel hea aeg-ajalt enda oma võrrelda. Juba kasvõi selleks, et kontrollida filmi rütmi loomist. Oleks hea, kui autorid püüaksid oma filmi mängida ajaliselt läbi.
Ka tundub, et on raske seda materjali kümnesse minutisse mahutada (luuletus esimese osa lõpus võtab lugedes minimaalselt aega 25 sekundit (muidugi võivad tegijad öelda, et see polegi tekstis ette lugemiseks, see on vaid paarisekundise kaadri meeleolu andmiseks, aga kust stsenaariumi lugeja seda teab). Et tegelaskond on iseloomustatud nagu näidendis, see mind ei sega, võtan seda filmitegijatele enestele vajaliku mängukaartide seadmisena. Kuid muidugi jäävad kõik nimed filmist välja, või kuidas? Et Rrita nimi kaotsi läheb, on küll kahju, mulle tuletas see meelde Ilmar Laabanit, teate küll tema Rroosi Selavistet? Lõpp – valev laudlina – mõjub hästi, see on nagu tabula rasa ja loob ka filmis esitatud elutsükli korduvuse võimaluse.
Laadilt meenutab film isiklikult mulle kitšilikku Marc Chagalli. Ehk sama unenäoline, ainult et Chagall on lüürilisem, pehmem ja inimlikum, kuid te ei peagi olema Chagall. Kasutatakse sürrealistlikke groteske (sõrmed otsast ära, käsi-laps, kohati laudlina elu jm.), samuti sümbolkujundeid: kala, munad jm. Peeglid on alati hea vahend. Sürrealism muidugi mõjub, kuid kui midagi tahetakse sümboliks teha, siis tuleb see välja mängida / arendada. Kuldmunad näiteks ei mõju kui „inimese olemus, mida igaüks arvab nii heaks, et kõik peaksid imetlema“, parimal juhul jäävad need inimliku egoismi kujundeiks, kuid mitte enam. Ning veekallamine ja veevool ei mõju „hingede pesemisena“, paremal juhul jääb see üleujutuseks, veeuputuseks, mis ei pese, vaid uhub ära kõik. Ja muidugi on palju asju, mis vaatajale jäävad teadmatuks (Tadeusz / Henri olevat laudlina inimlik kehastus; palvetaja on noor naine, kes ise pole sünnitanud; et Theodor on üks naise paljudest meestest jne.). Kuid olgu need filmitegijatele tööl abimärkideks.
Kõige olulisem terviku seisukohalt on muidugi dirigendi roll filmis. Ta esineb läbi filmi. Film naistest pole hakkama saanud ilma meesteta, ega ei peagi. Kuid praegu jääb Tadeusz / Henri puht dekoratiivseks kujuks. Naiste arhetüüpe näivad filmi autorid tundvat, aga selle soo vastukaaluga, mehega ja selle isendi rolliga pole nad hakkama saanud. Ilma ka ei saa, eks?
Praegusel kujul on Tadeusz / Henri, pehmelt öeldes, arusaamatu. Kui lõpul on ilusaks kujundiks tühi partituurivihik, siis peaks ju ka teadma, mis partituur selles vihikus oli? Või oli partituur kogu aeg tühi ja dirigent ainult simuleeris?
Võibolla peitub selles välja arendamata dirigendi kujus filmi autorite alateadlik soov projitseerida meestele püüdu protsesse juhtida, nende soovi olla võim naiste üle? Ja siis näidata, et see ei teostu (lõpuks on ka tema kanapeaga)? Võibolla tahetakse hoopis tähelepanu juhtida mehe teatavale mehhanitsistlikkusele, tema mõtte liikumatusele?
On kaks võimalust: kas suhtestatakse ta aeg-ajalt tegevusega sisuliselt, või siis viskate välja. Muidugi kaotaks film ilma temata, ta on filmi vajalik struktuuriline element. Mina isiklikult teeksin ta kiilaspäise, näitaksin aeg-ajalt tema ajusagarate paisutusi peanaha all ja paneksin talle selga küll fraki (olgu ta siis Wilde'lik, kuid jätaksin nähtavale tema palja ülakeha, siis läbipaistva ülakehaga frakis). Muidugi on see minu isiklik näitepakkumine autoritele, mille taga on aga kindel soov, et üldstruktuuris peab ta olema rohkemat kui dekoratiivne element (see ei tähenda dirigendi ajalise osa kasvatamist, küll aga mõttelise osa täpsustamist).
Soovin edu!
„Meesterahvad ja naisterahvad
on ainukesed rahvad“,
on öelnud Andres Vanapa.

Tallinnas, 3. juulil 2003.

Siis hakkas filmi tegemine reaalselt pihta. Ja tundus nagu oleks iga päev pidupäev olnud. Kõige olulisemad põhjused olid piiramatu ajavaru ja ikka veel naiivne entusiasm. Seda aega jääme me meenutama kui lõhnavat ja imesulnist noorusaega. Juba praegu, mitte veel ülemäära vanana, on mul tahtmine idealiseerivalt sellest kõnelda ning mõningad tagasilöögid maha vaikida, mis peaks ju selgelt tõestama, et kõik pidi kulgema peaaegu imehästi ja tõrgeteta.

2.2. Abielunukk.
„Milline kummaline väljamõeldis on abielu! Veelgi kummalisemaks teeb abielu see, et seda peetakse spontaanselt astutud sammuks. Ometigi pole olemas otsustavamat sammu... Üht sedavõrd otsustavat tegu tuleb seega spontaanselt sooritada.“22
Spontaanne ses mõttes, et armastus või „armastus“. Otsustav, et nüüd on abiellunul laiendatud isik. Armastus ei ole abielu puhul üldiselt määrav, kuigi on lihtsam ja parem, kui seda mingil kujul on. Ma ei taha siin arutleda, mis on armastus, tahan hoopis mõelda, miks abielluda, miks naisel tasub abielluda, ja mis tähtsust omab see arutelu animafilmi „Laud“ puhul ning kuidas säärane instiutsioon kõik klapib eelneva teoreetilise peatükiga.
„Abikaasa on vaid niiöelda armastatud mehe aseaine ja mitte kunagi see mees ise,“ on öelnud Freud.23 Abikaasa on vaid niiöelda armastatud ego aseaine ja mitte kunagi see ego ise. Üks abikaasa on nagu nukk teise abikaasa käes. Ideaalsel juhul saavad mõlemad võrdselt nii mängida kui ka juhitud olla. See võiks olla pidevalt arenev ja elus suhe, mitte täiuslik samastumine teineteisega. Mõnda aega alguses võiks sellest piisata ja iseendaga on muidugi kõige kindlam ja parem olla, siis ikkagi võib üksindusest ja vaikusest väsida.
Ühes ruumis istuvad mees ja naine. Kaks keha, üks teadvus. Nad teavad teineteisest kõike. Millestki pole rääkida. See on nagu üksikvangistus, mis tavaliselt ju kuigi hästi vaimule ei mõju. Eriti, kui see kestab aastaid. Teise keha pidev ja kindel, kuid vaikiv olemasolu päevast päeva kõrval mõjub ahistavalt. Muidugi võib suhelda „valvuritega“ (väljaspool perekonda seisvad isikud). Säärane suhtlus on kindlasti vägagi meeli ja vaimu ergutav, aga milleks siis see teine keha? Alaline tumm tunistaja? Kui juba on vaevutud abielluma, siis võiks sellest ka mingit kasu mõlemale osapoolele olla. Lisaks võimalikule materiaalsele tulule, mis läbi aegade on olnud olulisemaid abielu põhjusi.
Simone de Beauvoir räägib „abielulisest armastusest“, millise oleku „kaitsjad tunnistavad meeleldi, et tegemist polevat armastusega ja nimelt see andvat abielulisele armastusele imelise iseloomu. Sest kodanlus on viimastel aastatel leiutanud ühe eepilise stiili: rutiin kujuneb seikluseks, truudus ülevaks meeletuseks, igavusest saab tarkus ja perekondlikust vihkamisest sügavaima armastuse vorm. See, et kaks indiviidi teineteist põlgavad, suutmata ometi teineteiseta toime tulla, ei ole mitte õigeim ja liigutavaim, vaid haletsusväärseim kõigist inimsuhteist.“ 24 See on vaikiv, teisest kõike teadev, mitte enam üllatav suhe. Kõik on juba olnud ja kindel. Nüüd pole aeg üllatuda. Nüüd on aeg eluleda.
„Ideaal seevastu oleks, et kaks enesega täielikult rahulolevat inimolendit on omavahel seotud vaid armastuse vaba tahtega.“25 Lubada endale pisut skisofreeniku ebakindlat maailma. Tunnistada teineist küll iseseisva isikuna, aga samas ka tema nukujuhina. Teise abikaasa isiksus on nagu nukk teise abikaasa käes ning samamoodi vastupidi. Abielus nii nagu igas teises institutsioonis on isikud, kes juhivad. Liidritest ma juba rääkisin ja sellest et nende olemasolu sõltub loomulikest kalduvustest. Kõik taandub siiski isikuomadustele: kes on rohkem juhitud, kes vähem. Oluline on hoiduda vormilisest kvootide täitmisest. Mehhaanilisest võrdsusest.
Naisele, tänu oma naiselikule agressivsusele, on see raskem ülesanne. Kuna tema peab ületama oma keha eripärast tulenevad omadused. Ennast rohkem kaitsma selle eest, eelkõige iseenda eest, kes määratleb ja paika paneb. Ennast rohkem ületama, olemaks pigem inimene kui naine, et ta naissurmana26 iseenese raskuse all kokku ei vajuks.

2.3. Parim etendus.
Minu elu parim – kui parima all mõista mõjusamat ja katarsiselikumat – etendus, nukuetendus, leidis aset käesolev aasta veebruaris kolme-nelja päeva jooksul ootamatult ning valusalt.
...
Matusebüroo asub linnast väljas haigla juures. Seal on palju pärgi ja ajutisi hauaplaate, millel surma kuupäevaks peal enamasti, kas 1.veebruar või 31.jaanuar 2010. Peamiselt vanemad inimesed. Ent ka üks 1972.aastal sündinu. Niisiis noor. Suremiseks vähemalt.
Naine, kes meid vastu võtab, valdab oma ametit virtuooslikult. Tema nimi on Evi. Üldse mitte pealetükkivalt suunab ja soovitab ta meile kõnelejat, surnutarvikuid, peielauakohta. Tema südmlik asjalikkus on kohane ja kergendav. Ta ei kiirusta meid, kuid hoiab siiski tempot. Lõpuks on surm ka lihtsalt üks osa elust, mis tuleb kenasti vormistada ja müüa. Üks toimik riiulil.
„Tuud ei saa! Sinna lätt Veesaare Aita,“ ütleb ta asjalikult ja emotsioonitult, kui me pilk kirstu valimisel ühel sargal riiulil liiga pikalt peatub.
Vanaisa saab tumesinise kirstu. See peaks hästi sobima tumesinise pintsaku ja sinise lipsuga. Järgmisel päeval on vaja riided tuua. Homme tellime ka pärjad.
„Kas näitan vanaisa ka ära?“ küsib Evi. Toa ukse kohal, kus hoitakse kirste, ripub silt LAHKAMISRUUM. Seal samas on suurte sahtlitega kaetud sein. Numbrid peal.
Hiljem ei suuda ma meenutada mitmendasse oli pandud lamama vanaisa. See pidi olema, kas kolmas, neljas, seitsmes, üheksas, kaheteistkümnes või kolmeteistkümnes. Ta oli kõige kõrgemal, paremas nurgas. Lugemist tuleks alustada vasakult ülemisest nurgast. Kas liikuda paremale või alla? Kas sahtleid oli 4 rida 4 viirus või 3 ja 3 või 4 ja 3 või hoopis 4 ja 4? Olen päris kindel, et 20 surnu jaoks kindlasti kohti poleks jätkunud. Mitte, et sellel mingit tähtsust oleks... Aga kindlasti on võimalik siit arendada mingi numeroloogiline süsteem. Tähtis on see, et nii pea, kui surm on käegakatsutavalt lähedal, katsutakse see võimalikult ruttu silma alt ära saada ja võimalikult kiiresti toimetama asuda.
Igatahes pakutakse meile nüüd võimalust vanaisa näha sellisena nagu ta siia toodi. Üllatavalt on ka Anne nõus, kuigi enne on ta kindlalt keeldunud.
Seal ta on. Küllap see raam on ikka koti sees, aga võib-olla pole ka. Kui kotiga, siis see on kindlasti valge. Vanaisa ise on raamil teki sees oma tööriietes. Evi leiab kotikese, milles Karin on kaasa talle pannud valehambad. Näost näkku me teda ei näe. Surnud lükatakse ju riiulitesse jalad ees.
„Ma tahan juukseid katsuda!“ Annan Estri Karinile sülle. Puudutan vanaisa juukseid. Need on sama pehmelt siidised nagu paar nädalat tagasi, kui aitasin tal kuuldeaparaati kõrva sättida. On sama inimene. Inimene? Või midagi rohkemat? Elutu nukk, mis kannab endas võimalusi ja mälu, mis ta oli ja mis tast oleks võinud saada, aga milleks ta ometi iial ei saanud ega saa. Temas on musttuhat võimalust, aga ometi on ta mittemiski.
Anne kiirustab välja ja Martin koos temaga. Ma jään Estrit õueriietesse toppima. Seda juba kontori poolel. Karin on ka. Uurin Evilt, kas saaksin riietamise juures olla? Kas saaksin vanaisaga veel rahulikult koos viimast korda olla?
Ei, seoses tuberkuloosi ja seagripi juhtumite tõttu enam ei lubatavat. Ma ei saa aru: gripiviirus ju „sureb“ laibas mõne tunniga ja tuberkuloosi vastu on ju enamasti kõik vaktsineeritud? Ta lubab mõelda ja homme täpsemalt öelda. „Pühapäevaseid“ niikuinii enne laupäeva ei riietata ja praegu on alles neljapäev.
Lähme välja ja istume autosse. Sõidame Kubija hotelli. Väidetavalt parimasse võimalikku peielaua kohta. Menüü arutamisest ma osa ei võta. Ester tahab uurida pronksist Erki Noolt ja liftiga sõita. Aga toit saab olema traditsiooniline: puljong-pirukas, seapraad kartuli ja kapsaga, kringel ja kohv.
Ajalehetoimetuses paneme teate surmast ja matuse toimumise aja.
Lõpuks jõuame Võrumõisa tagasi. Ester on kohe nõus magama minema. Jään nüüd üksi. Teised sõidavad perearsti juurde tõendit surma kohta saama, perekonnaseisuametisse surmatunnistuse järele ja Pindi kirikusse õpetaja ning hauakaevajatega läbi rääkima. Kaarel helistab. Tema isal on endiselt muutusteta ja keegi mingit informatsiooni ei andvat. Kardavad valesti öelda ja pärast kohtusse sattuda või midagi... Mina räägin meie ennelõunastest toimetustest lühidalt. Ütlen ka, et lõpuks on mul äriidee. Geniaalset ideed olen oodanud juba mõni aasta. Tulemuseta. Aga nüüd!
„Matusebüroo!“ Kaarel purskab naerma. Minu meelest põhjendamatult. Ta ei suuda lõpetada. Naerab ja naerab, kuni ütlen: „Mis sa, loll, naerad!“ Siis jääb viimaks vait. Ütleb tõsiselt, et turg on täis, aga eks ma proovigu. Ega ma siis päris täisteenusega bürood mõelnud. Rohkem sellest ei räägi, kuid luban täpsemalt mõelda, kui kergemaks läheb.
Siis ei oska ma vaba ajaga midagi peale hakata. Mitte midagi ei taha teha. Muud ei jäägi, kui lähen vanaisa tuppa. Loen ta päevaraamatuid. Loen tema jaoks erakordsest kurbusest, mis teda hiljuti valdas ja üksindustundest ja igatsusest millegi järele. Saan teada ka kahest hiljuti nähtud unenäost, mida võiks pida ettekuulutavaks.
...
Hiljem otsime vanaisa passi, mis on lootustult kadunud – see on vaja millegipärast ära anda. Lõpuks leiab Karin passi mitmesuguste elektrooniliste masinate juhendite ja garantiikirjade pakis. Ühes ümbrikus, kuhu on peale kirjutatud „pass“. Nagu oleks vanaisa ennastki pidanud tagatisega aparaadiks. Nüüd, mil ta enam töökorras pole, võib tagasi viia. Ainult et uut asemele ei anta ja vana korda ei teha...
....
Jälle matusebüroo. Sel ajal, kui teised lindile kirjutamiseks salme valivad, küsin Evilt kas ta mäletab mu eilset palvet. Ta mäletab ja läheb tagaruumidesse uurima, millal surnuid riietakse. Ju siis on parasjagu surnusättijad seal.
Büroosse astub sisse keegi noor ja hiiglasekasvu vaimulik. Näeb väga elegantne välja. Vaimulikurüü, lisaks veel pikk mantel ja laia äärega kaabu. Tuli ristile järgi. Ristil on kirjas 1972.aastal sündinud noore mehe nimi. Ta maksab Evile mingi summa. See, et ta kaabu maha on unusanud selgub alles siis, kui Ester peakatet uurima hakkab. Enne on nad jõudnud välja valida lindikirjad ja Evi kinnitanud mulle, et helistab kohe, kui „pühapäevaseid“ sättima hakatakse. „Kui kiiresti sa siia jõuaksid?“ Ta helistab siis, kui vanaisa välja võetakse. Siis minevat pool tundi aega „parajaks“ sulamiseni. Peaksin tingimata poole tunni jooksul kohale jõudma.
.....
Ja siis heliseb telefon. Ma ei jõua ära oodata, millal Karin ja Heiki tagasi tulevad. Nii kibelen vanaisa juurde. Süda taob. Justkui hakkaks teadvust kaotama. Teadvus vist kaobki, aga õnneks toimetab keha ise edasi. Nii et suuremat tähtsust sel pole.
Mind viiakse kohale. Evi sätib pärgi. Neil algab kohe matus. Ma seisan ukse juures. Ta ei tee minust välja. Kas ma olen siin seisnud juba 10 minutit või rohkem? Kas ma hindan adekvaatselt aega? Miks ta midagi juba ei ütle? Lõpuks osutab mingitele lilledele: „Näe, millised ilusad rohelised nelgid!“ On tõesti ilusad. Aga see ei huvita mind praegu. „Lähme siis!“ torkab ta viimase lille pärga.
„Siit! Pane uks kinni!“ Jään temast korraks maha. Ruum, kuhu jõuame on see sama sahtlitega, kus surnud ootavad oma järge. Õigupoolest on tegemist keskse koridoriga, millest pääseb vajalikkesse ruumidesse. Surnud on mugavalt paigutatud keskele. Neid saab sealt hõlpsalt kätte ja viia, kuhu vaja. Ega palju kohti ju ole, kuhu nendega minna: lahkamisruumi, kirsturuumi või siis sinna, kus toimub ärasaatmistseremoonia. Evi seisab lahkamisruumi uksel. Astub sisse. Ka mina sisenen. Seal lamab tõepoolest mees, kes oli mu vanaisa ja asendas mulle isa.
„Mina küll mingit tätoveeringut ei näinud,“ ütleb Evi. Ma ei taipa, küsida, kas tema riietas vanaisa lahti ja pesi. Astun otsustavalt, hetkelist võõristust alla surudes, vanaisa juurde ja tõstan ta vasaku käe. Arvan, et tätoveering peaks olema vasakus kaenlaaugus. Nii ma mäletan. Saksa armees tätoveeriti kuskile sinna kanti veregrupp. Vanaisa olla seda sigaretiotsaga üritanud kustutada. Ainult väike kriipsuke jäänud järgi. Ma ei suuda leida seda ligi 70 aastatagust A- või B-tähe jäänukit. Sellel pole ka tähtsust. Tegelikult.
Evi on hakanud vanaisale sokke jalga panema. Tunnen, et tahan seda ise teha. Ometi ei takista ma teda. „Doktor Merimaa on täna riietaja. Ta on meil lahanguarst. Ta ei taha kedagi riietamise juurde. Ise pead ka riidesse panema, kui juures tahad olla.“
„Ma tahan ise!“ kinnitan Evile. Ta lahkub ruumist. Vist selleks, et kurjale lahanguarstile mu otsus teatavaks teha. Tuleb tagasi ja ütleb: „Hakka siis pihta! Kas sa oled varem surnut riietanud?“ Justkui tahaks teada, milleks mul seda vaja on. Ma ei tea isegi. Veel. „Ta on minu vanaisa!“ See pole piisav argument ega selgita loomulikult midagi. Aga kas peabki?
Lahanguruumil on kõledad, vist kaheksakümnendate alul või veelgi varem, helesiniste plaatidega kaetud seinad. Keset tuba on jämedatel roostevabast terasest jalgadel plekist laud. Vanaisa ei ole seal. Sinna ilmselt pannakse need, keda lahatakse. Robustsed roostes! noad, käärid, saed ja kirved on seal samas.
Algul oli mul kahju, et teda ei lahata. Huvitav oleks ju täpne põhjus teada saada, mis siis ikkagi juhtus. Aga mis tähtsust sel on, kas südames on siit või sealt poolt midagi rebenenud. Mis tähtsust sel on.
Vanaisa lebab plekist raamil. Sellel samal, millega ta kodunt viidi ja sahtlisse pisteti. See on asetatud umbes põlvekõrgusele rististe jalgadega ratastel mooduli otsa. Ma ei saa aru, kas ongi nii või mulle ainult näib, aga tundub nagu vajuks see tasapisi üha madalamale. Kostab mingi arusaamatu rütmiline naksumine. Mul ei ole aega mõelda. Märkan, et ta kõhul on tardunud püksikummi jälg.
Võtan valmispandud aluspüksid. Need on täiesti uued. Ostetud vähemalt 25 aastat tagasi. Küllap vanaema ostis. Marati peenvillane soe pesu. Imelikku tugevat helesinist värvi.
Jalad saan hõlpsasti sisse. Niutest edasi mitte. Proovin mitu korda. Katsun vanaisa pöörata. Ta on nagu suur ja kohmakas nukk. Temas on tühjuse pitser. Tema „väline” ja „seesmine” on eraldumata või pigem juba endasse jäädavalt sulgunud. Ta ei tee minust üldse välja. Lisaks sellele vajub plekist raam tõepoolest üha ja üha madalamale. Et ikka keerulisem oleks ja et ma lõpuks surma ees sõna otseses mõttes põlvili oleks.
Põlvili põrandal, sikutan pükse millimeeter haaval. Mõlemalt poolt kordamööda. Kardan pesu katki rebida. Vanaisa ohkab. Käsi vajub raamilt alla. Ta on ellu ärganud ja suhtleb nüüd minuga oma seisundile vastavalt. Olen etendusse haaratud. Ruum on avatud. Olemus avaldub aegruumilises sfääris ajutise eidose kaudu. See nukk on praegu mu teine ego. Ma elan päriselt, ma tunnen iga kohaga, kuidas ma elan. See on see kontrast.
Enam vähem on püksid jalas. Mitte päris korralikult, aga kohendamise jätan pärastiseks. Siis kui kõik asjad seljas on. Siis peab teda kuidagi pöörama. Ma ei kujuta ette, kuidas. „Raske öelda ... raske......inimene on kirstus raske.... kohutavalt raske.....jah....“ Ehkki surres ta vaevalt rohkem kaalus kui mina.
Edasi alussärk. Ebamäärane hirm on pead katsuda, aga see möödub ruttu. Suu on seest poolt elusalt roosa. Tõmban särgi peaaegu osavalt üle pea. Jälle tuleb millimeeter haaval sikutada. Ikka kordamisi mõlemalt poolt. Kõik on nii lõtv. Külmunud verest täitunud koolnulaigud vajuvad raskelt läikivale raamile. Rohkem ma neid ei näe. Vähemalt mitte oma vanaisa kehal. Nüüd on ta ihu kaetud.
Särgi ühe varruka saan hõlpsasti selga aetud. Teine ei ulatu.
Evi vaatab uksest sisse. „Ahah, oled juba nii kaugele jõudnud.“
„Ma ei saa aru, kuidas särgiga... Ta vist ju ei paindu keskelt, et teda püsti tõsta.“
„Tuleb küljele keerata ja siis kuidagi tirida,“ jääb Evi napisõnaliseks ja lahkub.
Ma olen tõsiselt hädas. Ometi on absoluutselt kindel, et riieteta teda kirstu ei panda, kui ma ka hakkama ei peaks saama. Nii et, mis siis ikka muretseda. Kas vanaisa on pahane sekkumise pärast asjadesse, mis üldlevinud arusaamade järgi ei tohiks olla minu asi? Mõtlen suremisele kui protsessile. Kuidas see füüsiliselt toimub ja mis aja jooksul. Keegi ju ei tea täpselt. Kindel on, et Eie surda ju paugupealt, vaid tasapisi lülitub kõik välja. Võib-olla hoiab ta aju veel kontakte ja edastab signaale?
Vanaisa pea vajub metallist kaelatoelt maha. Ta koriseb. Kuklasse vajunud pead on kurb vaadata ja ma tõstan pea kiiresti toele tagasi. Ta ohkab. Palun, et ta mind aitaks. Ja mul tõepoolest õnnestubki teine käsi varrukasse saada. See käsi, mille ühel sõrmel kasvas küüs omamoodi nurgeliselt – ta oli poisikesena vigastanud sõrme, nii et terve elu oli küüs viltu kasvanud. Jälle pisut kannatlikku sikutamist. Panen pluusil nööbid kinni.
Ta on ilus. Sügavhelesinised aluspüksid, valge särk, kerge õhetus näol nagu oleks just saunast tulnud. Ja valgus. Kahvatu kollaks valgus sobib kõleda ruumi ja tardunud vanaisaga. See keha on nii oma. Need on samad käed, mis mind ja paljusid teisi on hoidnud. Sama nägu, mis on ta vanadel fotodel. Poisike, noormees, täismees, vanem mees, rauk. Nii minu vanaisa moodi. Mälestus temast ja sellest, mis ta üheksakümne aasta jooksul jõudis teha. Ma armastasin teda, kui ta elas ja surnuna armastan ma teda ka.
Nüüd märkan kraanikaussi ja seal peal topse raseerimispulkadega. Vähemalt kakskümmend on neid. Ma ei taha, et ta lõug ühega neist puhtaks kraabitaks. Vanaisa riidehunnik on samas maas. Kodune villane tekk külmal määrdunud kahhelil. Üksik ja lootusetu. Põletada katlamajas! Alles paar nädalat hiljem turgatab mulle pähe, et ma ei vaadanud ju riiete taskuid läbi. Äkki oleks seal midagi olulist olnud. Samuti kahetsen, et ei uurinud vanaisa peopesi, kui veel võimalik oli. Kui pikk ja mis kujuga tema elujoon oli? Kaks esimest viga.
Hakkan viigipükse jalga panema. Evi astub sisse ja asub kohe pintsakut selga tarima. Ta teeb seda väga osavalt. Paneb esmalt käed sisse, jättes pintsaku kere osa rinna peale. Siis kutsub mind appi. „Nüüd tuleb vägivald appi võtta. Midagi pole teha.“ Läbi raskuste upitame vanaisa poolistuli-külili. Kas ta on vahepeal parajaks sulada jõudnud? Evi toetab vanaisa ja käseb mul pintsak üle pea tõmmata ja riided selja alt sirgeks tõmmata. Alussärk ka. Püksid saavad õigesti jalga. Vanaisa ohkab ja koriseb. Mul on kahju, et Evi mulle appi tuli. Aga ju on igaühe jaoks oma aeg. Elamiseks, suremiseks, viimaseks tualetiks.
Evi seob vanaisale lipsu kaela, samal ajal kui mina kingad jalga surun. Parem king läheb lupsti, aga vasakuga on pusimist. Lõpuks läheb. Seon paelad kinni, aga arutan samas lahti. Paelad ei jookse aukudes korrektselt. On vist liiga lühikesed. Nii et kaks alumist auku on tühjaks jäetud. Põimin kõik augud täis. Kolmas viga! Loodan, et vanaisa andestab ja saab rahu, et ma tema pandud paelu ümber sättisin. Kingad ise on vist seitsmekümnendatest. Vähe kantud.
Evi näitab mulle, kuidas padi kirstus peaks pead nii hoidma, et suu kinni püsiks. Hambad pannakse homme. Habet palun mitte ajada.
Nüüd on ta valmis. „Jäta vanaisaga homseni!“ ütleb Evi ja lahkub. Ma viivitan ja vaatan tuttavat keha. Riietumisrituaal on läbi. Minu kohalolu andis sellele rituaali kaalu. Muidu oleks vanaisa olnud lihtsalt järjekordne. Aga ega see teda tegelikult päästa ja tema seda ei vajanudki. Ikka on igaüks meist kunagi järjekordne. Tegin kõik, mis pidin... Iseenda pärast rohkem. Siinne nukuetendus lubab mul kogeda katarsist, mida ükski teatrietendus mulle siiani pakkuda pole suutnud. Mul on vabanenud tunne.
Vist olen jäänud pikalt pidama. Evi hõikab mind: „Tule vaata!“ Nüüd avastan, et ta on kogu aeg siin samas ukse taga olnud ja järelikult kuulnud ka minu „vestlust“ vanaisaga. Tema ja I.J. kirstus, keda ta parasjagu ette valmistab. Kohe-kohe algavat matus. Evi teeb veel viimast meiki. „Taheti krunni, aga ma ei osanud õigesti teha.“ Ta maetakse mürkrohelises kampsunis – ju ta kandis seda tähtsatel puhkudel. I.J. olevat olnud siia saabudes täitsa sinine. Teda olla hoitud kaua kodus. Ei olnud piisavalt külm. Lagunemine on alanud. Mina seda ei näe, sest Evi on I.J-i kenasti jumekaks grimmeerinud. Ilutäpp on ka põsele joonistatud. Ta olevat armastanud seda teha. 47-aastane naine, keda ma elavana oleks pidanud inetuks ja laialivalguvaks, on surnuna imekena. Ausalt öeldes, kerkib mus juba tuntud hetkeline mure oma mõistuse pärast. Tunnen end veidrikuna. Aga nagu alati ei saa ma midagi parata ja olen imelik edasi.
Evi ja kirstu kohal ripub silt. „Omastel pole kadunut võimalik ise riietada!“
.....
Tänan teda veel kord ja lähen. Pärast on mul kahju, et ei küsinud temalt surnu pesemise kohta. Vaevalt sel ainult rituaane tähtsus on. Miks peaks küünikutest arstid vaevuma? Kaarel arvab, et surnukeha hakkab soojas eritama laibamürke. Alkohol pärssivat. Ei tea. Tol hetkel on mul ükskõik.
Hea ja kerge olla. Helistan Karinile. Ester olla autos magama jäänud ja nad jõudvat kohe koju. Päike paistab kevadiselt. Nii nagu see mõnikord veebruaris juhtub. Kõnnin mitu peatusevahet jalgsi. Lõpuks jään bussi ootama. Number 16. Bussipilet maksab kaheksa krooni. Bussis on kaks vanameest, kes arutavad midagi kehvalt aetavast poliitikast. Nende näod on liikuvad ja elusad, aga ma suudan ette kujutada, kuidas nad morgis tardunult lamavad. Lihased gravitatsiooni jõul maa poole lõtvunud. Ma suudan seda teha ka järgmiste inimestega, kes bussi astuvad.
Linnas astun sisse ühte sekondhänd-poodi. Mu käed on vanaisased. Hubertile on vaja ikka veel pintsakut. Seal ei ole, aga on mustast sametist jakk. Ostan. Lähen teise poodi kohe kõrval ja näen seal just õiget pintsakut. Tume, hallikas ooker. Maksab 95 krooni. Kaardiga maksta ei saa. Mul nii palju sularaha pole, automaat on kaugel ja kell on mõne minuti pärast kaks, mis tähendab, et pood pannakse kohe kinni. „Kas te allahindlust ei saa teha? Mul pole nii palju sularaha.“ Saan pintsaku kätte 80 krooniga. Nüüd on Huberti riietusega kõik ja ta võib kombekohaselt pühapäevasest etendusest osa võtta.
.......
Ma vaatan inimesi, kes seisavad minu vastas. Neil kõigil on kunagi surnud ja sureb ka tulevikus kalleid lähedasi: abikaasasid, poegi-tütreid, vendi-õdesid, emasid-isasid. Tunnen ühtekuuluvustunnet. Ma mõistan nende ja nemad mõistavad minu leina. Me oleme sarnased. Me teame kõik, et surm tasalülitab kõik olendid. Absoluutne võrdsus.
......
Paar nädalat hiljem külastame näitust Bodies Revealed. Kaarel ütleb paar päeva hiljem, et talle oli väljapanek šokeeriv olnud. Muidugi mitte seetõttu, et inimkeha nahata näidati, sest kunstitudengina on ta külastanud korduvalt Tartu anatoomikumi ja näinud seal paljaks kooritud inimrümpa üldsegi mitte nii kaubanduslikus vormis. Aga raputav olla olnud, et inimene kehalt nii vilets on, samas kui kogu tema tsivilisatsioon on nii kaugele jõudnud nagu ta on. See olla suur vastuolu K jaoks ja pannud teda jumalale väga tõsiselt mõtlema.
Mina vastuolu ei näe. Arvan, et antud juhul tagab kvantiteet kvaliteedi. Kui keha sureb, jääb ju ometigi alles mõte, mis laseb kõigel jätkuda. Ja et igaühel võiks selles oma olla, siis ka mõte, mida kindlasti enamus heaks ei kiida: igal inimesel võiks olla kena preparaat ehtsat inimihu kodus, et see siis aegajalt hamletlikult meenutaks... Tjahh, muidu see kuradi siblimine saab liialt domineerivaks.


3. JÄRELDUSED JA KOKKUVÕTTED.
Käesoleva kirjutisega olen positsioneerinud end anarhisti, naise, inimese ja kunstnikuna. See on kindlalt välja öeldud ning kindel. See on kindel alus, millel on fikseeritud ajaline tempel 2010. aasta maikuu. Lõpetatud.
Aga mitte mingil juhul ei ole ma nõus üle üldse veel lõpetama. Lase rattal käia! Huvitav on teada, mis sellest maailmavärgist saanud on, kui ma ükskord konkreetselt selle isikuna eksisteerimise lõpetan. Eeldavasti ja sobiva juhuse korral umbes 40 aasta pärast. Kuigi ma ei viriseks – eriti –, kui ma ka lähi ajal peaks surema. On nii nagu on – pealegi kui muud valikut polegi. Mängime!
Nauditavama mängu saamiseks on soovitatav tunnistada omaks vahendid, mis on ja mitte raisata aega nende järgi taga nutmist, mida pole ja mida pole võimalikki saada. Naine ei ole mees ja mees pole naine! See tõde on ilmselt nii elementaarne, et lihte on temast mitte hoolida või ära unustada. Oluline ei ole tegeleda teistega, vaid iseendaga kui kõige lähedamalseisva ja kättesaadavama isikuga. Oma enda isiksus on inimese juhtimisele kõige paremini alluv ja mängitatav nukk!
Kavatsen nukkudega edasi: nii isikliku kui ka enda poolt loodud. Loodetavasti saame Girliniga koos eksperimenteerida nii mõneski filmis nuku erinevate võimalustega.









KASUTATUD KIRJANDUS.
Theodor Zeldin "Inimsuhete ajalugu" ISBN: 9985302575, Varrak 2001
Viktor Pelevin, “Tšapajev ja Pustota”, ISBN 998530439X, Varrak 2001
Sun Zi, Sun Bin, “Sõja seadused”, ISBN 9985811070, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused 2001
Barbara Goodwin, „Anarhism. I“, Akadeemia nr. 3 – 1994
Kurt Vonnegut “Sinihabe”, ISBN 9985620216, Tänapäev, 2001
Ester Võsu, Pille Jänes „Tadeusz Kantori taaskehastumus animeeritud heterotoopiates“, Teater. Muusika. Kino 2006, nr 7
George Woodcock „Anarchism“, ISBN 0140168214, Penguin Books 1986
J.L.Borges „Valik esseid“, ISBN 9985835417, Vagabund 2000
Antoin Artaud, „Esseid ja kirju“, Perioodika, LR 1975/12-13
Peter Brook „Tühi Ruum“, Perioodika, LR 1972 / 44- 45
Tadeusz Kantor „The Theatre of Death“, Galeria Foksal PSP Books 1975
Simone de Beauvoir, „Teine sugupool“, ISBN 9985835174 ,Vagabund 1997












SUMMARY.
LETHAL ANARCHISM.
This is an one part of MA degree work. The other parts are the puppet animation „Table“(2004) and Jelena Girlin's work. This particular piece of the writing contains several essays, wich are all in some points discuss about the human personality as the puppet on a theatre stage of the personal universum. This work has a little sense of poetry and provocation, which is binded together by some ontological and fundamental fragments of philosophy.
The first part of this work puts up a question, how the person finds his way in the world. How it is possible to live without an antinomy, that would occur if somebody is an anarcist and the same time is very fond of a capitalism. It would be quite sensible to give up a rigid claim to have everything defined excactly as it very common to western thinking tradition. This part deals with the human problems widely and does not focus on the difference between men and women as it is the problem of the second essay.
I see the most biggest problem of women, specially feminists, is that they very often point up the difference between men and women. And that is the main reason why there is a such a deep chasm between two sexes. I would like to advise that people listen to theirselves and deal with theirselves more than the others. Because if somebody manages to have peace with herself then it will be the most important achievement that one can have. There is no sensible reason to be a feminist and spend a valuable lifetime. That is my point to deal with things that really matter and helps a person to be „good person“.
The sensible way to live is to live with some reason or mission: to live without a great and an inhuman aim. Like „save the world and the people who live in it“. It will be enough just to be a good person. The good person is somebody, who has reached close to his provenance. What ways do we have to reach our origin? I talk about Heidegger who considered person reaching to his origin very important. I talk about room and time. How important they are to find out the origin. How to find out so-called time-room universal equation. It is of course a fictional one and presented with the manner of full of the play. And that is very usual style of postmodernistic or even post-postmodernistic way to handle the „difficult world problems“. I discuss about the possibilities of theatre and film to give people the reason to deal with theirselves first and foremost. How to find into the certain moment of time the right form? So that it has influence on the others and even more important is how to find the way towards your own. In the open and not finished system the form – eidos – is like a saponaceous soap. The artist has a great problem to find out the right form into the right moment. That can be called the room-universal equation.
I talk abou the death, because it is the only certain and immutable event in everybody's life. It will come anyway. So I describe Tadeusz Kantor's the theatre of death and it's manifestation. And also Antonin Artaud's theatre of cruelty. „I am more and more strongly covinced that the concept of LIFE can only be brought back to art by the LACK OF LIFE in the conventional sense.“
I also talk about my personal experiences and carry-overs. Sometimes they are given in the form of diary and sometimes as the piece of novel. All has been done in the hope to reach something touching and deap. Some of these events has taken place several years ago, when we, Girlin Bassovskaja, started our first film together. Some of these were recently happened and some of them are still continuing.
I describe quite exactly how we became together and gave away the satisfaction of being an independent person. I give some first impressions of the birth of „The Table“ and the description of the characters. I talk about the marriage and death in the empirical way like at first I described these subjects in theoretical way.
How hard it is to be woman and same time the artist. But still it is very important to avoid the formal filling of the quota of sexes. We must avoid the mechanical equality. To woman, thanks to her female aggressivity, it should be more difficult task than man. Because she must cut through her idiomaticalness of her body. She must defence herself against these idiomaticalness, but even more against herself, who has all her definitions and laws, which dictate everything. The woman must do everything to be more a human being than a female creature, so that she would not collapse under her own heaviness.
The point of the whole work is, that everyone makes his laws himself and it is not very clever to blame on somebody else if you are like you are at the present moment in the present situation.
If somebody thinks, that the world needs the saving and the big changes, then actually he himself needs to change. It is much important to deal with own problems than to solve the other's